Kristuse ihu ja vere pühakute osaduse päev õigeusu jaoks on eriline pidu. Seetõttu peab inimene sel ajal oma hinge ja keha patust päästma erilisel viisil, püüdes päeva jumalakartlikult veeta.
Usklik on valmis õigeusu osaduslikuks eriliseks, sest pühade saladuste osadus on kristlase jaoks puhkus. Kirik soovitab tungivalt, et inimesed valmistaksid pühamu osaduseks oma hinge paastumise ja spetsiaalse palvereegli abil, mis sisaldab teatud kaanoneid, samuti otse armulauale loetavat lõiku. Kui kristlane astub sakramenti sügava usu ja eelseisva sündmuse mõistmisega, siis kogeb inimhing erilist rõõmu.
Kirik soovitab inimestel pidada armulauapäeva õiglaselt ja aupaklikult, mõeldes igavikule. See pole juhus, sest liturgias osalenud kristlane suhtles Jumalaga. Võime öelda, et sakrament teeb inimese pühaks kuni viimase langemiseni. Seega, mitte ainult sakramendi päev, vaid kogu järgnev aeg pärast sakramendis osalemist peaks kristlane püüdma patust hoiduda.
Sakramendi päeval on soovitatav pühade tekstide lugemine Piiblist (eriti Uuest Testamendist). Samuti on kasulik liituda kiriku pühade isade loominguga. Sakramendi tähenduse sügavustesse tungimiseks võib õigeusklik pöörduda pühakute õpetuste poole selle püha sakramendi osas.
Vahetult pärast osadust peaks õigeusklik inimene Jumalat tänama, lugedes spetsiaalseid tänupalveid, mis on avaldatud paljudes palveraamatutes. Pärast sakramenti ei tohiks praktiseeriv kristlane unustada raku palve reeglit.
Issanda osaduspäeval üritab usklik lõbustamist võimalikult vähe vähendada: näiteks televiisori vaatamine, liigne naeruvääristamine. Roppus, jõudeolek (nagu ka muu vääritus) pole lubatud. Püha armulaua päeval ei tohiks usklik sülitada.
Seega tuleks kristlase jaoks armulaua päev, mis on eriline, veeta toimunu mõtisklemisele ja võimalikult kaua püüda säilitada hingepuhtust ja pühadust, mida antakse inimese ühenduse kaudu Jumalaga.
