Tunnistamine on üks seitsmest kiriku sakramendist, mida kristlane võib asuda, et saada graatsilist abi, vaimset puhastust ja usu kasvu. Muidu nimetatakse seda sakramenti meeleparanduseks ja see tähendab meeleparandust Jumala ees isiklike pattude ees.
Iga õigeusklik inimene mõistab, et ülestunnistuse sakrament on hingele vajalik. Kuid mitte kõik ei saa erinevatel põhjustel seda lubada. Mõnikord ei tea inimene lihtsalt ülestunnistuse saamisel, mida preestrile öelda. Ja sellised juhtumid on väga levinud.
Esiteks peaks inimene, kes soovib, olema selleks müsteeriumiks vaimselt valmis. Täielikul võõral on väga raske kogu hauda tunnistada. Kuid peate meeles pidama, et kristlane tunnistab Jumalat, seetõttu peab ta pattude eest andestust paluma Jumalalt, mitte preestrilt. Karjane on lihtsalt tunnistaja, kes on vahendiks Issanda ja meelt parandava inimese vahel.
Kui inimene on otsustanud ülestunnistust alustada, peab ta selgelt aru saama, et te ei saa midagi varjata. Preestri jaoks pole see oluline, kuid Jumal teab kõike. Kristlane peab teadma, et Jumalat on võimatu petta.
Järgmine samm on oma pattude tunnistamine. Paljusid ei saa märgata, palju ei tea. Siis tuleb appi inimese südametunnistus. Ta suudab leida vastuseid paljudele oma küsimustele. Selleks piisab, kui objektiivselt, häbenemata oma hinge sügavustesse uurida.
Ettevalmistuse järgmine etapp võib olla templist ostetud või sõpradelt võetud kirjanduse lugemine. Selle kohta, mis on patud, on olemas spetsiaalsed raamatud. Need väljaanded on väikesed. Neist saab aru kristlasest, mis on konkreetselt seotud temaga. Mugavuse huvides võite patud paberile kirjutada ja seejärel ülestunnistuse läbi lugeda.
Tunnistamise ettevalmistamise viimane ja peamine komponent on inimese tahtmise kindel otsus proovida elada paremini, püüda mitte korrata juba tehtud kurja. Patude korduva avaldumise korral (ja see juhtub kõigi inimestega) võib ülestunnistuse sakrament alata uuesti ja uuesti. Nii puhastab kristlane järk-järgult oma hinge ja püüab elada kooskõlas kristliku usu normidega.