Seadus ja moraal täidavad sama funktsiooni - inimestevaheliste suhete reguleerimine, avaliku elu sujuvamaks muutmine. Kuid seda tehakse erineval, mõnikord isegi vastupidisel viisil.
Nii seadusena tegutsev seadus kui ka moraal on ettekirjutuste ja keeldude kogum, mille järgimist oodatakse inimeselt, kes elab omasuguste seas.
Erinevused seaduse ja moraali vahel
Moraalset suhtumist nimetatakse sageli kirjutamata seadusteks ja see on tõsi. Need reeglid, erinevalt seadustest, pole üheski dokumendis fikseeritud. Nende täitmise kohustuse määrab ainult see, kui enamik ühiskonnaliikmeid neid tunnustab.
Seadus on siduv ja sama kõigile inimestele, kes elavad ja ajutiselt asuvad territooriumil, kus see tegutseb. Moraalseid põhimõtteid saab diametraalselt vastandada isegi sama perekonna sees.
Juriidiliste standardite järgimine on kodanikule kohustuslik, sõltumata sellest, kas ta nõustub nendega või mitte. Moraaliprintsiipide järgimise osas on inimene vabam. Selle põhjuseks on asjaolu, et seaduses on olemas nn mõjutusvahendite süsteem: politsei, prokuratuur, kohus ja karistussüsteem.
Seaduse rikkumisele järgneb karistus, mida inimesele kohaldatakse sõltumata tema veendumustest. Näiteks võib kodanik olla kindel, et rikkalt inimeselt rahakoti varastamine pole kuritegu, kuid varguste jaoks peab ta siiski aega teenima. "Karistamine" teo eest, mis pole seadusega keelatud, kuid mille taunib moraal, seisneb teiste suhtumise muutmises, millele inimene ei pruugi tähelepanu pöörata.
Piltlikult öeldes toimib seadus "väljaspool", seades piirid. Moraal toimib "seestpoolt": inimene seab endale piirid, juhindudes tema sotsiaalsele rühmale omastest moraaliprintsiipidest.
Seaduse ja õiguse koostoime
Hoolimata kõigist erinevustest seaduse ja moraali vahel, ei eksisteeri neid üksteisest eraldatuna.
Mõnel juhul langeb seadus ja moraal kokku, teistel mitte. Näiteks mõrv mõistab hukka nii seaduse kui ka moraali. Lapse haiglasse jätmine pole seaduse mõttes kuritegu, vaid moraali mõttes taunitav tegu.
Seadusandlike normide tõhususe määrab suuresti nende vastuvõtmine ühiskonnas tervikuna ja konkreetsete inimeste poolt moraalsete põhimõtete tasandil. Kui seadusandlik korraldus ei ole muutunud inimese moraalseks korralduseks, järgib inimene seda ainult karistuse kartusest. Kui on võimalik seadust karistamatult rikkuda, otsustab selline inimene selle hõlpsalt (näiteks varastab ta kohvri, kui läheduses pole tunnistajaid ega turvakaameraid).
Selles osas on soovituslik võitlus piraatluse vastu Vene Föderatsioonis. Selle ebaõnnestumine on tingitud enamiku venelaste erimeelsustest, mille kohaselt filmi litsentsimata koopia Internetist allalaadimine on sama kuritegu nagu rahakoti või auto varastamine. Lääne sotsiaalreklaam, tõmmates selliseid paralleele, ei leia kodumaiselt publikult vastust.
