Demokraatlikult korraldatud riigis on igal poliitilisel jõul võimalus tutvustada oma ideid ja projekte laiemale elanikkonnale. Boriss Yulievich Kagarlitsky on Venemaal vasakliikumise üks juhte.
![Image Image](https://images.culturehatti.com/img/kultura-i-obshestvo/38/kagarlickij-boris-yulevich-biografiya-karera-lichnaya-zhizn.jpg)
Lapsepõlv ja noorus
Boriss Yulievich Kagarlitsky sündis 28. augustil 1958 tavalises Nõukogude peres. Vanemad elasid Moskvas. Oma sotsiaalse kuuluvuse järgi kuulusid nad intelligentsi kategooriasse. Tulevase teisitimõtleja isa uuris kirjandust kui inimkultuuri fenomeni. Ema õpetas õpilastele väliskirjanduse põhitõdesid ja töötas inglise keele tõlkijana. Noorest lapsest peale kasvas poliitiliste arutelude ja loominguliste otsingute õhkkond. Ma lugesin palju.
Boris õppis koolis hästi. Ta osales aktiivselt avalikus elus. Ta läks sporti tegema. Jälgisin huviga, kuidas tema eakaaslased elavad ja milliseid eesmärke nad endale tulevikus seavad. Kagarlitsky elulugu oleks võinud areneda traditsioonilise skeemi järgi. Pärast küpsustunnistuse saamist siseneb noormees 1975. aastal kuulsasse GITISesse ilma palju vaeva nägemata. Ja mitte sellepärast, et isa selles ametis tegutses. Borisi valduses olevad teadmised ja kvaliteet võimaldasid tal saada ükskõik millise humanitaarülikooli tudengiks.
Vahipostil
Kagarlitskit takistasid kõrghariduse omandamine tema hobide tõttu. Erinevalt nende eakaaslastest, kes veetsid vaba aega tüdrukute juures, uuris Nõukogude haritlaste poeg marksismi kritiseerivaid ebaharilikke teoseid. Ja mitte ainult ei uurinud, vaid jagas ka mõtteid oma kaaslastega. Selline käitumine ei jäänud riigi turvasüsteemile märkamata. Pärast kutset KGB-sse ülekuulamisele saadeti Boriss Nõukogude-vastase propaganda instituudist välja.
Võimude repressioonid ei jätnud Kagarlitskile korralikku muljet. Pigem vastupidi. Uue elujõu ja entusiasmiga otsustas ta korraldada ebaseadusliku ringi, mille liikmed propageerisid töölisklassi vabastamist. Karistuseks sellise “loovuse” eest veetsid Boris ja tema võitluses olnud seltsimehed enam kui aasta trellide taga. Pärast armuandmist vabastamist leidis pettunud teisitimõtleja vaevalt oskusteta töö. Kuid ta hakkas intensiivselt artikleid kirjutama ja neid välismaa ajalehtedes ning ajakirjades avaldama.