On palju teadusharusid, mis aitavad õigesti mõista ristiusu põhitõdede tähendust. Piiblit saab uurida erinevate nurkade alt. Lisaks pühakirjade uurimisele ei unusta kristlus ka teaduslikku lähenemist kiriku pühade isade loomingule.
Patroloogia kuulub teoloogiliste seminaride või religioossete kõrgkoolide õpitud erialade koosseisu. Patroloogia on pühade isade ja kiriku õpetajate loomingu teadus. Sõna etümoloogia on üsna lihtne - vanakreeka sõna patros tõlgitakse kui "isa" ja logod tähendavad "sõna". Selgub, et patroloogia sõnasõnaline tõlge on "sõna pühade isade kohta".
Patroloogia uurib kiriku paljude silmapaistvate tegelaste elu. Lisaks pühadele inimestele astuvad patoloogia uurimise valdkonda ka kiriku nn õpetajad. Nad võivad olla inimesed, kes pole ristiusus kanoniseeritud, kuid on tuntud oma oluliste tööde eest kristliku kiriku usutunnistusel.
Muidu võib patroloogiat nimetada iidse kristliku kirjutamise ajalooks. Niisiis, esimeste sajandite kristlaste töid uuritakse. Püha Uue Testamendi raamatute kõrval sisaldab Püha Traditsioon veel mitmeid teoseid, mille autorsus omistatakse pühadele apostlitele. Üks selline raamat on Didachi (kaheteistkümne apostli õpetus). Veel üks iidne patoloogide uuritud kirjalik allikas on apostlike abikaasade sõnum. Viimaseid tuntakse pühade apostlite otseste jüngritena. Apostellikud mehed on kuulsad nii kristlike kogukondade e-kirjade kui ka püha jumalakartliku elu poolest. Paljud apostellikud mehed kannatasid märtrisurma käes.
Patroloogia uurib pühade isade kirjandust, kes elasid pärast ristiusu esimeste sajandite algust. Nii saab uurida ka nende autorite kirjandust, keda on pühakute silmis ülistatud.
Pühade isade ja kiriku õpetajate loomingu uurimisel pole peamine asi mitte ainult pühakirjade tähenduse tõlgendamine, vaid ka selle või selle traktaadi kirjutamise eelduste uurimine.
