Marksism on poliitilise, majandusliku ja filosoofilise õpetuse nimi, mis põhineb universumi materialistlikul teoorial. See õpetus on nimetatud selle asutaja, saksa filosoofi Karl Marxi järgi. Koos mõttekaaslase majandusteadlase Friedrich Engelsiga töötas Marx välja materialistliku arusaama ajaloost, majandusest ja kommunismi õpetusest. Marksism oli ainus Nõukogude Liidus tunnustatud filosoofiaharu.
Kasutusjuhend
1
Marksism tekkis XIX sajandi 40-ndatel aastatel, kui kõige arenenumate Euroopa riikide vahel toimus terav võitlus kodanluse ja proletariaadi vahel. Tööliste ülestõusud levisid üle Euroopa. Klassidevaheliste suhete probleem muretses siis väga paljusid. Seal oli igasuguseid salaühinguid, mille liikmed üritasid otsustada, kuidas võiks sotsiaalset õiglust kehtestada. Üks neist organisatsioonidest - "Kommunistide Selts" - loodi Londonis Saksa sisserändajate poolt. 1847. aastal liitusid sellega Karl Marx ja Friedrich Engels. Aasta hiljem avaldati uue filosoofia, Kommunistliku Partei manifesti üks põhiteoseid.
2
Üldiselt sisaldas see dokument üleminekut kapitalismist sotsialismile. Kommunistlik manifest rääkis kapitalismi peatsest surmast. Programm sisaldas kümmet punkti - maaomandi sundvõõrandamine, järkjärguline maks, pärandiõiguse kaotamine, mässuliste vara konfiskeerimine, transpordi tsentraliseerimine jne.
3
Uus filosoofiline liikumine ei tekkinud nullist. Umbes kust see pärit oli, leidis Saksa mõtlejate järgija V.I. Lenin rääkis oma teoses "Marksismi kolm allikat ja kolm komponenti". Allikatena toob ta välja klassikalise saksa filosoofia, Inglise poliitökonoomia ja prantsuse utoopilise sotsialismi. Komponentidena toob ta välja materialistliku filosoofia, poliitökonoomia ja teadusliku kommunismi teooria.
4
Iga filosoofiline süsteem peaks varasematest erinema. Marksistliku teooria kohaselt oli uus kõigi looduslike ja sotsiaalsete protsesside materialistlik mõistmine, idee inimühiskonnast kui ühest organismist, mille sees toimub pidev võitlus produktiivsete jõudude ja tootmissuhete vahel. Ühiskondliku arengu teooria põhineb nende kahe komponendi vasturääkivusel. Konkreetses ühiskonnas vastuvõetud omandivormid määravad tema elu kõik muud aspektid - klassidesse jagamise, poliitika, riigistruktuuri ja õigused, moraalsed põhimõtted ja palju muud. Vastuolude kuhjumine ja süvenemine rikkuse loojate ja neid kasutavate inimeste vahel viib revolutsioonini.
5
Marksistliku majanduse põhiliseks juhtmõtteks on ülemäärase väärtuse teooria. Seda ütlesid Marxi ja Engelsi eelkäijad. Marxi sõnul ei teki ülemäärast väärtust ei kauba ringlusest ega müügipreemiast. See tuleneb ainult töövõime väärtusest, mille kapitalist leiab tööturult. Saksa mõtlejate eelkäijad määratlesid lisaväärtuse rendi või kasumina. Lisaks pole tööjõud kaugeltki kõikides sotsiaalmajanduslikes koosseisudes kaup, vaid alles siis, kui selle väärtus on kindlaks tehtud.
6
K. Marxi ja F. Engelsi filosoofilised ja poliitilised vaated kajastuvad nende põhiteostes. Kõige olulisem ja mahukam on Capital, millest on saanud käsiraamat paljude vasakpoolsete sotsiaalmajanduslike liikumiste esindajatele. Marksism, mis oli vastuolus enamiku Euroopa ühiskondade ametliku ideoloogiaga, leidis palju pooldajaid. Sellel teoorial oli poliitikas ja teaduses palju järgijaid. Venemaal ilmus see trend suuresti tänu G. V. Plekhanovile, kes tõlkis Capitali. Marxi ustavad järgijad olid enamlased. Nõukogude Liidus oli marksism riigiideoloogia.
7
Mõned marksistliku teooria sätted on nüüd oma asjakohasuse säilitanud. Kuid see põhjustab ajaloolaste ja politoloogide seas pidevat arutelu. Mõni usub, et mõnel NSV Liidu ja teiste sotsialistide leeri riikide eksisteerimise perioodidel oli see õpetus moonutatud. Teised usuvad, et see on iseenesest tige ja katse seda praktikasse viia miljonite inimeste asjata surma.
