Konservatiivsuse mõistet saab tõlgendada äärmiselt laias laastus - alates ühest peamisest poliitilisest strateegiast kuni inimese omadusteni. Ühiskondliku mõtte ajaloos oli sellel terminil mitu huvitavat kontseptsiooni.
Mõiste "konservatiivsus" pärineb ladina keele tegusõnast konservo (salvesta). Üldises mõttes on konservatiivsus suunis asjade olemasoleva seisundi säilitamiseks, olemasolevate väärtuste kinnistamiseks.
Algselt oli konservatiivsuse kontseptsioon puhtalt poliitilise olemusega. Mõiste ise pärineb reaktsiooni ajast pärast Prantsuse revolutsiooni: kirjanik F.R. Châteaubriand asutas ajakirja Konservatiiv, mis väljendas taastamist propageeriva aristokraatliku klassi huve. Konservatismi peamised teoreetikud 18. sajandi lõpul - 19. sajandi alguses olid J. de Mestre, E. Burke, S. Coleridge, L. de Bonald.
Ajad on aga muutunud ja esimesteks konservatiivideks saanud kinnistud on juba minevik ning kontseptsioon elas edasi. Konservatiivsuse eraldamine reaktsionismist näitab selle positsiooni olemust uuel viisil. Politoloog S. Huntington sõnastas selle kõige õigemini: konservatiivsus on ajalooliselt muutlik nähtus, mis seisneb soovis säilitada status quo. Veelgi enam, konservatiivsuse mõistlik positsioon võimaldab teha uuendusi, juhindudes valemist: "nii palju muudatusi kui vaja, ja nii palju kaitset kui võimalik." See lähenemisviis võimaldab mõista NSVL-ile iseloomulikku huvitavat ajaloolist kokkupõrget, kus kommunismist (algselt vasakpoolsest poliitilisest positsioonist) on saanud konservatiivne vool.
Mõiste "konservatism" on aksioloogiline tõlgendus. Selles mõttes räägitakse konservatiivsusest kui rahulikkusele, mõõdukusele, stabiilsusele ja korrale tuginevat väärtussüsteemi. Laias laastus nimetatakse traditsiooni konservatiivseks, mis ulatub Platonist ja Aristotelesest Dante ja Machiavelli kaudu Burke ja de Tovilleni, vastandades seda Descartes'i, Rousseau, Marxi joonega. See arusaam konservatiivsusest on aga väga lai.
Konservatismi klassik E. Burke sõnastas täpselt selle suundumuse põhijooned, mida saab poliitiliselt tasandilt üle viia isikliku psühholoogia juurde, et mõista, kes on selline „loomult konservatiivne”. Konservatiivset seisukohta iseloomustavad: järjepidevus, usaldus põlvkondade kogemuste vastu; stabiilsus, väärtuste austamine; korra ja hierarhia austamine - nii riigi kui ka pere tasandil; arusaam vabadusest kui oma koha leidmisest ühiskonnas; pessimism ja umbusaldus innovatsiooni vastu.
