Raske finantskriisi keskel üritab Kreeka leida alternatiivseid võimalusi eelarve täiendamiseks. Juba on kõlanud mitmesuguseid võimalusi, alates mõne riigi saare müümisest ja lõpetades Saksamaa arvete esitamisega sakslaste kuritegude eest Teise maailmasõja ajal.
Kreeka rahandusministeerium otsustas tõstatada küsimuse, kas Saksamaa maksab hüvitist Teise maailmasõja ajal riigile tekitatud kahju arvelt. Seda rääkis Kreeka rahandusministri asetäitja Christos Staykuros. Tema sõnul on kreeklastel õigus see küsimus lahendada neid rahuldaval viisil.
Ametniku sõnul uurivad eksperdid hoolikalt ministeeriumi arhiive, see aitab kindlaks teha täpse kahju suuruse. Saksamaa võla küsimus on väga keeruline, seetõttu tuleb see lahendada kooskõlas rahvusvahelise õigusega.
Paranemiste teema tõstatas 2010. aastal Kreeka asepeaminister Theodoros Pangalos, kes ütles, et sõja-aastatel eemaldasid sissetungijad riigi kullavarud, mis hävitasid riigi majanduse. Ta tuletas meelde ka vajadust tagasi maksta kahe miljardi suurune laen, mille Kreeka sunniviisiliselt välja andis sakslastele Teise maailmasõja ajal.
Arvestades, et suurim panus Kreeka saadud stabiliseerimislaenudesse on Saksamaa, tundsid sakslased end solvatuna ega tahtnud isegi uutest heastamistest kuulda. Saksamaa tuletas meelde, et kreeklased said 1960. aasta lepingu alusel juba 74 miljonit dollarit reparatsioone, mistõttu tühistati kõik sakslaste kohustused Kreeka ees.
Kreeklaste esimeste avalduste uute hüvitiste kohta hindamisel tuleb arvestada asjaoluga, et need tehti kampaania ajal enne parlamendivalimisi. Reeglina ei kipu kandidaadid oma kursuse ajal lubadusi ja kõrgetasemelisi poliitilisi avaldusi tegema, üritades võita valijate kaastunnet. Lisaks ei kaota nad midagi: Saksamaalt on võimalik välja tõmmata mõni muu vahend - noh, see ei õnnestu - see pole ka hirmutav. Sakslaste vastu algatatud kohtuasja konkreetset summat pole veel teada antud, kuid teema arutamise käigus mainiti juba 7, 5-70 miljardit eurot.
Kreeklaste soov saada täiendavaid rahalisi vahendeid finantskriisi tingimustes on üsna mõistetav, kuid järgmiste rahaliste nõuete esitamine sakslastele võib olla riigi jaoks külgsuunas. Saksamaa on juba riigi suurim Euroopa laenuandja; pikka aega üritasid tema võimud kõikvõimalikel viisidel vältida Kreeka lahkumist eurotsoonist. Kuid ka sakslaste kannatlikkusel on piir ja kreeklaste valjuhäälsed väljaütlemised reparatsioonide kohta võivad olla viimane õlekõrs. Võimalik, et Saksamaa suhtumine Kreeka päästmise küsimusse võib kardinaalselt muutuda. Lisaks sellele arvutavad Saksamaa finantsteenused juba võimalusi Kreeka kõige valutumaks eurotsoonist lahkumiseks.
