Läänes ei anta näitlejatele aunimetusi. Nende professionaalsuse mõõdupuuks on riiklike filmiakadeemiate ja rahvusvaheliste festivalide auhinnad. Nõukogude Liidus ja seejärel Venemaal ilmusid riikliku ja austatud kunstniku tiitlid. Ükski preemia ei saa aga pealtvaatajate armastust asendada.
Kasutusjuhend
1
Tiitli "NSVL rahvakunstnik" asutas Ülevenemaaline keskkomitee 6. septembril 1936. Sellest sai riigi esimene kõrgeim aunimetus. Esmalt pälvis see Moskva kunstiteatri asutajate Konstantin Sergejevitš Stanislavski ja Vladimir Ivanovitš Nemirovitš-Danchenko, selle juhtivate näitlejate Ivan Moskvini ja Vassili Katshalovi ning silmapaistva ooperilaulja Antonina Neždanova. Esimeste rahvakunstnike hulgas olid ka helilooja Aleksander Glazunov ning ooperimaastiku suured meistrid Fedor Chaliapin ja Leonid Sobinov. Aastate jooksul pälvis tiitli "NSVL rahvakunstnik" 1006 inimest. Viimased 1991. aastal, enne Nõukogude Liidu lagunemist, õnnestus selle hankida Moskva teatri veteranil Sofya Pilyavskajal, kuulsal näitlejal Oleg Yankovsky ja vene popmuusika "prima donna" Alla Pugatšoval.
2
Kaasaegses Venemaal on jäänud muud aunimetused - "Vene Föderatsiooni rahvakunstnik" ja "Vene Föderatsiooni austatud kunstnik". Austatud kunstniku tiitlit peetakse madalamaks kui People’s tiitlit, kuid see on kohustuslik samm selle saamise teel. See on määratud teatri, kino, lava ja tsirkuse kunstnikele ja lavastajatele, aga ka muusikutele, koorimeistritele, koreograafidele ja dirigentidele. Muidugi, selleks ajaks oleks nad pidanud saavutama teatava tunnustuse ja töötanud kunsti alal vähemalt 10 aastat. Inimeste kunstnik saab ainult 5 aastat pärast aumärgi saamist. Kuigi loomulikult ei anta seda mitte igale austatud kunstnikule. Huvitav on see, et Moskva teatrites, kus töötab üsna vähe silmapaistvaid kunstnikke, on see tiitel sageli odavnenud, ainult rahvuslikku tiitlit peetakse tõeliselt kõrgeks.
3
Väärib märkimist, et mitte kõigil andekatel ja armastatud rahvaste kunstnikel ei õnnestunud aunimetust saada. Piisab, kui meenutada selliseid ikoonilisi tegelasi 70-80-ndate Nõukogude ekraanilt. 20. sajand, Vladimir Vysotsky, Oleg Dal ja Andrei Mironov. Absoluutselt uskumatu rahvusliku armastuse saavutanud Vladimir Võssotski polnud kunagi rahvuskunstnik ja aumärgi pälvis ta alles postuumselt. Võluval ja intelligentsel Oleg Dalil polnud üldse pealkirju ja ta nimetas end kibestunult kui “võõrast” kunstnikku. Suurimat tunnustust pälvis hiilgav Andrei Mironov, kuid temast ei saanud siiski NSV Liidu rahvakunstnikku ning ta rahuldas RSFSRi tagasihoidlikuma rahvakunstniku tiitliga. Võib tuua palju muid näiteid.
Seotud artikkel
Ljudmilla Petrovna Senchina: elulugu, karjäär ja isiklik elu
