Viktor Tsoit tuntakse peamiselt kultusmuusikakollektiivi "Kino" juhina, mis saavutas NSV Liidus tohutu populaarsuse 1980ndate lõpus. Ja paarkümmend aastat hiljem jätavad fännid ikkagi võimaluse korral sildi "Choi on elus" ja mitte ainult Nõukogude-järgses ruumis. Mis on selle fenomen?
Kino rühm ilmus 1981. aastal, kui trio Garin and Hyperboloids nimetati ümber. Seejärel sai kolmikust duett, kuhu kuulusid Viktor Tsoi ja Aleksei Rybin. Nende debüüt toimus Leningradi rokiklubi laval. Varsti salvestas grupp albumi Nelikümmend viis.
1984. aastal kuulus gruppi juba neli inimest: ühinesid bassimees Aleksander Titov, trummar Georgy Guryanov ja Rybini asendanud kitarrist Juri Kasparyan. Oma uue programmiga 11. Leningradi rokifestivalil "Kino" said nad sensatsiooniks, avastuseks. Grupi koosseis sai lõpuks kuju samal 1984. aastal, kui Titovi asemele tuli bassimees Igor Tikhomirov.
Grupi ja Viktor Tsoi tõeline populaarsus tuli 1988. aastal pärast albumi "Vere tüüp" ilmumist. Neil aastatel oli rokkmuusika NSV Liidu jaoks veel uus ja uus kipub tähelepanu köitma. Inimestele meeldis tunda, et nad kuulusid nn põranda alla ja protestivaimu. Muusika pole olnud nii äriliselt orienteeritud. Noortele tundus Choi "oma poiss-sõbraks" välise tagasihoidlikkuse ja lihtsuse, siiruse tõttu.
Kuulajad märgivad, et laulud "Kino" olid tolle aja kohta asjakohased ja jäävad mitmes mõttes aktuaalseks ka aastate pärast. Tsoi kirjutatud tekstid olid ühtaegu romantilised ja realistlikud, meloodilised. Inimesed tunnistasid end neis.
Tsoi enda isiksus mängis olulist rolli meeskonna populaarsuses. Ühes intervjuus paljastas ta kuulajatele oma positsiooni. Näiteks ütles ta, et peamine on sisemine vabadus ja sisemine mugavus, mitte väline. See võib inimestele muljet avaldada, arvestades mitte alati lihtsaid elutingimusi. Tema laulude sõnad tõstatasid ka keerukaid teemasid, sealhulgas sotsiaalseid ja poliitilisi.
Nii sai 1984. aasta festivalil laul “Ma kuulutan oma kodu tuumavabaks tsooniks” parimaks sõjavastaseks. Bändi muusika poliitilisest olulisusest annab tunnistust asjaolu, et KGB kandis Kino ideoloogiliselt kõige kahjulikumate rühmituste nimekirja. Samal ajal ei agiteerinud Choi millegi pärast ega kutsunud aktiivselt mitte midagi, vaid rääkis ainult teadvuse taseme tõstmisest. Ta uskus, et inimene kannab oma probleemide lahendust peamiselt iseendas. Ja maailma muutmiseks peate esmalt muutused tegema iseendas. Kuulsa muusiku Igor Talkovi sõnul oli Tsoil võime panna kogu vajalik tähendus ühte ritta.
Mõned kriitikud märgivad, et rühmal polnud kõrge esinemisaste ja Victor polnud geniaalne vokalist. Grupp Kino on näide sellest, kuidas muusika semantiline sisu koos laulusõnade lihtsuse, laulude üldise energia ja muusikute karismaga toob populaarsust.
Oma elu jooksul õnnestus "Kino" juhil ka mitmes filmis peaosa mängida. Film "Nõel" pääses Nõukogude filmide kassas isegi teisele kohale. Nii levis Tsoi selle kultuurisfääri kaudu oma mõju.
1990. aastal lõppes Victori elu autoõnnetusega. See, et muusik suri noorena, nagu sageli juhtub, muutis teda veelgi populaarsemaks. Vanade ja uute fännide silmis jääb tema ideaalkuvand alles.
Seotud artikkel
Juri Dmitrievich Kasparyan: elulugu, karjäär ja isiklik elu
