Piibel on suurepärane raamat, mis on aluseks mitmele maailma usundile - kristlus, judaism, islam. Huvitav on see, et terminit "piibel" ei esine raamatu tekstides isegi üks kord. Algselt nimetati seda Jumala Sõnaks, pühakirjaks või lihtsalt pühakirjaks.
Kasutusjuhend
1
Piibel on oma ülesehituse järgi religioossete, filosoofiliste ja ajalooliste tekstide kogumik, mille on kirjutanud erinevad inimesed erinevatel aegadel ja erinevates keeltes 1600 aasta jooksul. Arvatakse, et vanimad tekstid pärinevad aastast 1513 eKr. Kokku sisaldab Piibel 77 raamatut, kuid nende arv erinevates väljaannetes võib olla erinev, kuna mitte kõiki neist ei tunnustata kanoonilistena, s.o. püha ja inspireeritud. 11 apokrüüfseks tunnistatud raamatut, mõned usulised konfessioonid lükkavad tagasi ja ei lisa Piiblit oma väljaannetesse.
2
Piibel on jagatud kaheks osaks - Vana Testament ja Uus Testament. Esimene osa on Vana Testament, mida nimetatakse ka kristluse-eelse aja pühaks ajalooks, sisaldab 50 raamatut, neist 38 on kanoonilised. Arvatakse, et Vana Testamendi tekstid olid kirjutatud 1513–443 eKr. inimeste poolt, kellele Jumala arm on laskunud. Vana Testamendi raamatud räägivad maailma loomisest, juutide veendumustest, Jumala osalemisest nende elus, seadustest, mida inimestele edastatakse prohvet Moosese kaudu Siinai mäel jne. Piibli selle osa pühad tekstid on kirjutatud erinevates keeltes ja jagunevad tinglikult seadusandlikeks, ajaloolisteks, õpetavateks ja prohvetlikeks.
3
Uut Testamenti nimetatakse ka varakristluse pühaks ajalooks. See sisaldab 27 raamatut, mis moodustab umbes veerandi Piibli kogumahust. Kõik Uue Testamendi raamatud on kirjutatud vanakreeka keeles ja räägivad Kristuse elust, märtrisurmast ja ülestõusmisest, tema õpetustest, jüngritest ja nende tegudest pärast Jumala Poja ülesastumist. Usutakse, et ristiusu aluseks saanud Uus Testament kirjutati 1. sajandil A.D.
4
Uus Testament sisaldab 4 kanoonilist evangeeliumi. Kreeka sõnast tõlgituna tähendab "evangeelium" "häid uudiseid", "häid uudiseid". Kuni viimase ajani olid nende raamatute autoriteks evangelistid Matthew, Mark, Luke ja John. Esimesed kolm teksti on sisult sarnased. Neljandaks, Johannese evangeelium on neist väga erinev. Eeldatakse, et Johannes, kes kirjutas selle hiljem kui teised, püüdis rääkida sündmustest, mida polnud varem mainitud. Apokrüüfseid evangeeliume on mitu tosinat, millest igaüks tõlgendab elu sündmusi ja Jeesuse Kristuse jutlust omal moel. Selline lahknevus ja tõlgenduste rohkus viis kanooniliste tekstide sunnitud miinimumini viimise. Nad ei sisenenud Piiblisse.
5
Tänaseks peetakse evangeeliumide autorlust tõestamata. Matteus ja Johannes on Kristuse jüngrid ning Mark ja Luukas on apostlite jüngrid. Evangelistid ei saanud olla kirjeldatud sündmuste pealtnägijad, kuna nad elasid 1. sajandil pKr ja nende tekstide varasemad käsikirjad pärinevad 2.-3. Sajandist. Võimalik, et evangeelium on tundmatute inimeste suulise loomingu salvestus. Igal juhul eelistavad nüüd mõned preestrid kogudusevanematele öelda, et nende raamatute autorid pole teada.
6
Seega: 1. Evangeelium on osa Piiblist, ühes selles sisalduvatest raamatutest.
2. Piibel on kirjutatud rohkem kui poolteist tuhat aastat, alates 15. sajandist eKr. Evangeelium pärineb 1. sajandist A.D.
3. Piibel kirjeldab inimeste elu paljusid aspekte, alustades maailma loomisest.
Evangeelium räägib Jeesuse Kristuse sünnist, maisest elust, tema ülestõusmisest ja üles tõusmisest, inimeste poolt neile antud käskudest ja seadustest, jälgides, et inimene saavutab vaimse puhtuse, Jumalaga ühinemise õnne ja pääsemise.
4. Evangeelium on kirjutatud vanakreeka keeles, Piibli tekstid eri keeltes.
5. Piibli raamatud kirjutavad inimesed vastavalt Jumala erilisele inspiratsioonile. Evangeeliumi autoriõigus omistatakse Kristuse jüngritele Matteusele ja Johannesele ning apostlite jüngritele Markile ja Luukale, ehkki täna peetakse seda tõestamata.
