Tony Blair oli Briti Tööpartei juht aastatel 1994–2007 ja Ühendkuningriigi peaminister aastatel 1997–2007.
Lapsepõlv ja noorus
Tony Blair sündis Leo ja Hazel Blairi perre ning kasvas üles Durhami linnas.
Tema isa oli tuntud advokaat, kes kandideeris parlamendis Tori parteist 1963. aastal, kuid pärast valimispäeva eelõhtul toimunud lööki sai ta nukraks ja pidi loobuma oma poliitilistest ambitsioonidest.
Pärast keskkooli õppis ta Edinburghis Fett College'is, kus hakkas huvi tundma rokkmuusika vastu ja temast sai Mick Jaggeri fänn. Ta lahkus Fettesist ja asus õppima Oxfordi St. Johni kolledžisse rahvusvahelise õiguse osakonda. Pärast kooli lõpetamist 1975. aastal läks ta tööle Lincolni Inn-i.
Poliitiline karjäär
Ta astus poliitikamaailma, astudes Tööparteisse, ja juba 1982. aastal nimetati ta partei kandidaadiks Beaconsfieldi maakonnas. Vaatamata sellele, et kaotas oma esimesed valimised, võitis ta juba 1983. aastal valimised, saades koha Sedgefieldi maakonnas parlamendis.
1987. aastal juhtis ta kaubanduse ja tööstuse komiteed.
1988. aastal määrati ta energeetikaosakonna varisekretäriks. Varikapp on alternatiivkabinet, mis koosneb opositsiooni esindajatest, kes jälgivad tähelepanelikult poliitikat ja jälgivad valitsuse tegevust.
Hiljem, kui opositsiooniliider Neil Kinnock 1992. aastal tagasi astus, määrati Blair siseministriks varju.
1994. aastal suri John Smith ootamatult südamerabandusse ja Blair valiti opositsiooniliidriks ning ta määrati ka Privy nõukogu koosseisu.
Pärast valimist parlamendis leiboristide partei juhiks pakkus ta välja rea maksunduse, kriminaal- ja haldusseadustiku ning haridusega seotud reforme.
Konservatiivse juhi John Majori ebapopulaarsus pärast mitmeid skandaale osutus Blairile kasulikuks. 1997. aasta üldvalimistel alistas Tööpartei konservatiivid ja vannutati 2. mail 1997 Suurbritannia peaministriks.
Peaministrina tõstis ta makse, määras alampalga, tegi muudatusi tööseadustikus ja andis vabaduse seksuaalvähemustele. Tema poliitika on alati olnud suunatud Suurbritannia integreerumise tugevdamisele Euroopa Liiduga.
Tervise ja hariduse valdkonnas on ta teinud ka arvukalt reforme, kaotanud paljud sotsiaaltoetuste kategooriad, võtnud kasutusele ranged terrorismivastased meetmed ja andnud politseile suurema volituse.Tema valitsus on teinud mitmeid algatusi vaesuse vähendamiseks ja sotsiaalteenuste suurendamiseks Ühendkuningriigis. Vaesust on märkimisväärselt vähendatud ja ka tema ametiajal on paranenud ka elanikkonna üldine tervislik seisund.
Tema ametiajal osales Ühendkuningriik viies suuremas sõjaväeettevõttes:
1) 1998, kui Inglismaa ühines USA-ga Iraagi ründamiseks, kuna viimane ei suutnud täita ÜRO relvade vähendamise mandaati;
2) 1999, sõda Kosovos, 3) 2000, kodusõda Sierra Leones, 4) 2001. aastal kuulutasid nad pärast 11. septembri terrorirünnakuid USA-s välja “terrorismivastase sõja” ja Suurbritannia ühines USA-ga, saates vägesid Afganistani
5) 2003, kui USA tungis Iraaki, toetas ka Suurbritannia oma liitlast täielikult.
Tema välispoliitikat, eriti USA suhtes, kritiseeriti teravalt ja tema populaarsus hakkas langema. Tema osalust Põhja-Iirimaa rahuprotsessi lahendamises hinnati siiski väga.
7. juunil 2001 võitis ta üldvalimistel maalihke võidu ja valiti teist korda peaministriks. Kolmandaks ametiajaks valiti ta tagasi 5. mail 2005, kuid 27. juunil 2007 andis ta Tööpartei juhtimise üle Gordon Brownile. Tagasiastumise päeval määrati ta ÜRO, Euroopa Liidu, USA ja Venemaa eriesindajaks.
2007. aastal asutas ta Tony Blairi spordifondi, mille peamine missioon on suurendada laste osalemist spordiüritustel, eriti Inglismaa kirdeosas, kus enamik lapsi on sotsiaalselt isoleeritud, ning aidata kaasa laste rasvumise üldisele taastumisele ja ennetamisele.
Pärast pensionile jäämist pühendab ta suurema osa ajast heategevusele, samuti mittetulundusühingu Tony Blair Faith Foundation järelevalmisele. See on mittetulundusühing, mis edendab mõistmist ja sallivust erineva usuga inimeste seas.
