Tsiviilelanike elu päästmiseks sõjalistes konfliktides loodud põgenikeinstitutsioon tekitab tänapäevases maailmas üha rohkem arutelusid. Nii poliitilised kui ka avaliku elu tegelased püüavad kindlaks teha kõige selgemaid varjupaiga andmise kriteeriume, et ühelt poolt aidata konfliktide potentsiaalseid ohvreid ja teiselt poolt võtta arvesse vastuvõtvate riikide võimalusi.
Kasutusjuhend
1
Pagulased on olnud olemas alates sõjaliste konfliktide puhkemisest. Järk-järgult, bürokraatlike protseduuride keerukamaks muutumisega ja piirikontrolli karmistamisega, tekkis vajadus luua eristaatus inimestele, kes otsivad päästmist tagakiusamise eest teises riigis. Juba enne II maailmasõda andsid mõned maailma riigid spetsiaalse viisa juutidele, keda ähvardati saata natsi-Saksamaa koonduslaagritesse. Ühtset süsteemi ja rahvusvahelisi kohustusi pagulaste küsimuses aga ei eksisteerinud. Alles viiekümnendatel võttis ÜRO vastu pagulaskonventsiooni, mille kohaselt isikut, kes lahkus oma riigist tagakiusamise või eluohtlikkuse tõttu ja kes tunnistati pagulaseks, ei saa tagasi saata riiki, kust ta põgenes.
2
Praegune olukord näitab, et pagulasseisund on muutumas üha ebamäärasemaks kategooriaks. Neist saavad põgenikud mitte ainult poliitilistel, vaid ka majanduslikel ja isegi kliimatingimustel. Samal ajal seisavad arenenud riigid üha enam silmitsi pagulastena varjatud ebaseadusliku rändega - üha rohkem arenenud riikide inimesi, kes ei saa muul viisil oma soovitud riiki tulla, jõuavad sinna ebaseaduslikult või turismiviisa alusel ja taotlevad pagulasseisundit, isegi kui nad ja kodumaal reaalset ohtu pole.
3
Sellise rände vastu võideldakse mitmesuguste meetoditega. Mitu riiki karmistavad pagulaste kriteeriume - nad peavad esitama rohkem tõendeid selle kohta, et nende elu oli tõesti ohus.
Teised riigid, näiteks Prantsusmaa, üritavad pagulasdokumentide menetlemist kiirendada. Tõsiasi on see, et tagakiusamise eest põgenejate varustamine langeb enamasti neid aktsepteerinud riigi õlgadele. Seetõttu võib väärtpaberite kiirem ülevaatamine aidata riigil raha kokku hoida ja aitab ka kaasa tõeliste pagulaste kiiremale integreerimisele.
Kolmas viis on puhverriikide kasutamine. Näiteks sõlmis Austraalia 2013. aastal naaberriikide Paapua Uus-Guineaga lepingu, mille kohaselt lähevad kõik Austraaliasse saabunud põgenikud sinna otsima varjupaika otse Uus-Guineas.
4
Lisaks võltspõgenike probleemile on probleemiks ka nende inimeste arvu suurenemine, kes on oma riikides tõeliselt ohus. Seetõttu viib ÜRO põgenikeprobleemi lahendamiseks rahuvalvemeetmeid, püüdes normaliseerida olukorda riikides, kus käivad sõjalised konfliktid. Siiski võib järeldada, et pagulaste arvu reaalset vähenemist võib oodata vaid elatustaseme tõustes vaesemates riikides ning totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide lahkumisega.
