Benjamin Constant on Šveitsi-Prantsuse poliitiline aktivist ja kirjanik. Terve elu propageeris ta riigi liberaalse ülesehituse ideid. Tema mõtted mõjutasid märkimisväärselt Portugali revolutsiooni, Kreeka Vabadussõda ning ülestõuse Poolas, Brasiilias ja Mehhikos. Constant on oma karjääri jooksul avaldanud mitmeid olulisi poliitilisi traktaate, aga ka suure autobiograafilise romaani Adolf.
Varajane elulugu
Benjamin Constant sündis Lausanne'i väikelinnas protestantide peres, kes põgenesid 16. sajandil Huguenoti sõdade ajal Šveitsi. Tema isa Jules Constant de Rebecca teenis Hollandi sõjaväes kõrge ohvitserina ja Benjamini ema suri vahetult pärast sündi. Poisi eest hoolitses mõlema vanema vanaema. Nad palkasid oma noorele lapselapsele tolle aja kuulsamaid õpetajaid, õpetasid loodus- ja humanitaarteadusi ning üritasid neid kunstiga tutvustada.
Kuni 1780. aastate lõpuni sai Constant kodus hariduse ja asus seejärel Erlangeni protestantlikku ülikooli. Vahetult pärast kooli lõpetamist pakuti Benjaminile ametikoht kohalikus kohtus ning ta oli mitu aastat seotud protokollide koostamise ja süütute kaitsmisega.
Karjääriedu
Prantsuse revolutsiooni ajal oli Constant kahekojaline liikumine ja Briti parlament. Tänu Benjamini mõjule tunnistasid tollased juhtivad poliitikud vajadust põhiseaduse järele. Pärast riigi põhiseaduse ametlikku avaldamist kohtus Napoleon Bonaparte isiklikult Konstantiga ja kutsus teda tribunali liikmeks. See erakorraline organ loodi poliitiliste kurjategijate kohtuprotsesside jaoks. Seejärel sai osakond omamoodi nn terrori ajastu mootoriks.
Kuid 1802. aastal oli Benjamin sunnitud töölt lahkuma, kuna ta rääkis oma ülemustele. Sellest ajast peale on aktivist lakanud koostööst Napoleoni ja tema lähedaste inimestega. Constant oli keisri peale nii vihane, et võttis osa tema vastu toimunud vandenõust. Mõrvakatse ebaõnnestus. Pärast seda pakkis Benjamin oma asjad ja kolis kiiresti koos perega sakslaste Weimarisse.
Vaatamata sellele, et Constant lahkus Prantsusmaalt vastumeelselt, omandas ta Saksamaal aga palju lojaalseid seltsimehi. Benjamin oli sõber oma ajastu kuulsaimate inimestega, kelle hulgas olid Johann Wolfgang Goethe, Friedrich von Schiller ja August Schlegel. Mõni aasta hiljem otsustas ta kolida Roueni. Seal asus Constant väikesesse minimaalse mööblikomplektiga korterisse ja hakkas kirjutama autobiograafilist romaani Adolf. Raamat ilmus esmakordselt 1816. aastal Londonis. Kirjanik ise saavutas kiiresti kogu maailmas populaarsuse ja isegi Aleksander Sergejevitš Puškin kiitis oma kirjanduslikku annet. Autor kirjeldas oma töös oma suhet oma naistega ja jagas lugejatele ka seda, kuidas tänapäevane poliitiline süsteem toimib seestpoolt.
Maailmavaade
Benjamin püüdis kogu oma elu veenda ametnikke, poliitikuid ja valitsusametnikke, et isiklik vabadus on maailma arengu kõige võimsam mootor. Ta lõi rea teoreetilisi teoseid indiviidide suhetest võimuga. Tema arvates on iga inimene kõigi sotsiaalsete institutsioonide moodustavate ideede kandja. Seetõttu toetas Konstant, et riik tagaks üksikisiku vabaduse ja iseseisvuse. Aktivist ütles sageli, et ainult vabadusega inimene suudab olla õnnelik ja juhtida oma riiki edasi.
Lisaks pooldas Benjamin kindlalt tänapäevaseid lähenemisviise poliitikale. Veendunud, et inimestevaheline ebavõrdsus on ühiskonna lagunemise märk, sundis ta poliitikuid oma mõju ühiskonnale järk-järgult nõrgestama.
Oma töös Poliitika põhimõtted, mis avaldati esmakordselt 1815. aastal, rääkis Constant, et Inglise mudelil põhinevast konstitutsioonilisest monarhiast võib saada Prantsusmaa ideaalne valitsemismudel. Tema seisukohtade kohaselt tuleks võim sellises ühiskonnas jagada kõigi osalejate vahel. Tegelikult tutvustas ta Prantsuse poliitikutele uusi valitsemistavasid, mida nad omakorda praktikas rakendasid.
