Annelise Michel on noor saksa tüdruk, kes on tuntud selle poolest, et teda peetakse deemonite kinnisideeks ja suri pärast teda läbi viidud eksortsismi riitusi. Tema lugu põhjustab endiselt poleemikat nii ilmalikus ühiskonnas kui ka usuringkondades. Pole kindlalt teada, kas Annelisa kannatas vaimuhaiguse käes või oli ta tõesti kinnisideeks.
Elulugu
Annelise Michel (täisnimi Anna-Elizabeth) sündis 1952. aastal väikeses Saksamaa linnas Layblfingis. Tema perekond oli väga usuline. Kolm sugulast isa poolel olid nunnad.
Annelise isa Joseph Michel töötas puusepana. Teise maailmasõja ajal võitles ta Wehrmachti osana lääne rindel. Ameerika väed vallutasid Josefi, naasid 1945. aastal koju ja jätkasid puusepatöödega tegelemist.
Tüdruku ema õppis tütarlaste gümnaasiumis ja kaubanduskoolis. Ta töötas oma isa ettevõttes, kus ta kohtus Joseph Micheliga. Naisel oli juba varasemast suhtest ebaseaduslik laps (tütar), kelle ilmumist pidas ta tõsiseks patuks. Selline suhtumine vanemasse õesse kandus edasi ka Annelise poole, kes oli ema üleastumisega pikalt edasi lükanud. Ebaseaduslik tüdruk ei elanud kaua ja suri kaheksa-aastaselt neeruvähki. Ta maeti eraldi, perekonna kalmistule.
Annelise kasvatas üles rangelt ja katoliiklikku usku järgides. Varasest lapsepõlvest alates käis ta missadel ja laulis kirikukooris. Tüdruk oli moodsa noorte meelelahutuse vastane, tal ei olnud isiklikku intiimelu. Ta üritas palvetada eakaaslaste pattude eest, palvetas pidevalt ja magas talvel palja põranda peal.
Vaatamata tõelisele religioossusele oli tüdruk väga haritud, ta õppis koolis hästi ning viis läbi akordioni- ja klaveritunde. Annelisa on edukalt lõpetanud Karl Dalbergi põhikooli ja gümnaasiumi.
Haigus või kinnisidee
Tüdruku esimesed rünnakud toimusid 1969. aastal. Annelisa tundis rinnus tugevat raskustunnet, ta ei saanud liikuda ja abi kutsuda, mõnikord oli tüdrukul täielik keha halvatus.
Pärast arstidega kontakteerumist sai ta elektroentsefalogrammi, mis ei näidanud tüdruku ajus muutusi. Kuid arstid diagnoosisid tal ajalise lobe epilepsia. 1970. aastal viidi Annelise tuberkuloosiga haiglasse. Haiglas tekkis tal veel üks kramp, mille järel tüdruk väitis, et nägi kuradi nägu. Arstid määrasid talle erinevaid ravimeid, kuid tulemusteta.
Aja jooksul muutusid rünnakud sagedasemaks ja hallutsinatsioonid ja “hääled peas” hakkasid Anneliesid jälitama. Tema seisund halvenes üha enam ja ravi psühhiaatriakliinikus ei andnud tulemusi. Tüdruk hakkas kõigile kinnitama oma deemonlikku kinnisideed.
Hiljem tegi ta koos perekonna sõbraga pühapaikadesse palverännaku. Kuid templites oli ta sõna otseses mõttes ristilöövidest väändunud ja ta keeldus kindlalt isegi püha Lourdese allika vett proovimas.
