2019. aastal tähistatakse Nõukogude ja Vene näitlejanna, austatud kunstniku Anna Semenovna Kamenkova 45-aastast kutsetegevust.
Tegelikult on Kamenkova näitlejakogemus palju suurem, kui arvestada, et ta nägi filmis esimest korda 1959. aastal filmi "Tüdruk otsib isa" ja läks lavale 12-aastaselt.
Raske lapsepõlv
Moskvalane, sündinud 27. aprillil 1953 kirjanduse õpetajate peres, kasvatas Anechka häbelikku last. Isa, Semyon Abramovitš Gurevitš viis lisaks õpetamisele läbi õpilastega seminare, kirjutas neile, ema Olga Aleksandrovna Kamenkova-Pavlova jaoks õppematerjale, ühendas töö koolis Ani ja tema vanema õe Olga haridusega, majapidamise.
Pärast oma debüüdi kinos ilmumist olid vanemad kategooriliselt sellise kire vastu oma tütre vastu, esiteks panid nad õpingud ja unistasid, et tütred jätkavad tööd. Tüdruku võimete arendamisele aitas kaasa pioneeride palees asuv kunstiline sõnastuudio.
Üheksa-aastaselt kaotas Anna ema, ta suri. Vanim, Olga, oli rohkem vanaema juures ja Anyat kasvatas isa. Ta oli hästi lugenud, külastas isaga sageli teatrites ja muuseumides, kuid oli samal ajal ka täiesti õuelaps.
17-aastaselt astus tüdruk kohe Shchepkinsky teatrikooli ja jooksis kodust hostelisse.
Elu on elukutse
Pärast kooli lõpetamist valib lõpetanu paljude ettepanekute hulgast teatri, kus peadirektor oli A. Efros. Ta on seotud Malaya Bronnaya teatriga mitte ainult peaaegu kakskümmend aastat teenistust, vaid ka loomingulise kasvu, suurepärase näitlejanna sünni ja 18 mängitud põhirolli kaudu.
Kamenkova pälvis kinos mitte vähem tunnustuse, tema osalusel ilmus 278 filmi.
Näitlejanna andis tohutu panuse rollide dubleerimisse ja dubleerimisse, paljud välis- ja kodumaiste filmide tegelased räägivad tema häält, eetris oli üle neljakümne etenduse. Häälnäitlevad rollid kriiskavatel 90ndatel aitasid tal sõna otseses mõttes ellu jääda.
Praegu mängib kunstnik ettevõttes, tegutseb filmides, ei unusta dubleerimist.
Anna Kamenkova sai oma tegevuse eest mitmeid auhindu ja auhindu. Peaauhind on aga publiku armastus ja tunnustus.
