Valgevene raskuse tõstjat Aleksander Kurlovitšit nimetati planeedi ja Valgevene Heraklesiks kõige pumbatavamaks raskuste tõstjaks. Austatud spordimeister tuli kahel korral olümpiavõitjaks, oli neljakordne maailmameister, maailmameistrivõistluste võitja. Kahekordne Euroopa meister püstitas 12 maailmarekordit.
Iga inimese, vabariigi ja riigi elus on rõõme ja kurbusi. Ajal on omad avastused ja kaotused. Kahekordse olümpiavõitja Aleksander Nikolajevitši lahkumine ja elu oli tohutu kaotus.
Tee professionaalse spordi juurde
Tulevase sportlase elulugu algas 1961. aastal. Laps sündis Grodnos 28. juulil tavalises perekonnas. Lapsest saati armastas poiss sporti. Ta mängis pikka aega oma sõpradega jalgpalli. Rataste tõstmise vastu huvi tundnud poisi raskuste tõstmisel tõi tema vanem vend Nikolai 1970. aastal. Kutt ise tegeles selle spordiga.
Oma entusiasmi vaadates soovis noorim ka enda jaoks uut tüüpi tegevuste kohta rohkem teada saada. Treener Nikolai Aleksandrovitš Kachkov juhtis peagi tähelepanu võimekale kutile. Temast sai noore meistri mentor. Testi jaoks soovitas ta algajal pisut eduka katse järel julgustada.
Ta debüteeris võistlustel Kurlovitš vabariigi noorterekordi 13. püstitamisel. Jerkis olev teismeline võttis kaalu peaaegu kaks korda rohkem kui tema enda oma. Neli aastat hiljem löödi Aleksander O-ga veel 20 noorusliku vabariikliku rekordi järgi.
Pärast kooli lõpetamist otsustas lõpetaja omandada hariduse Grodno ülikooli füüsikaosakonnas. Kell 22 tuli temast NSV Liidu rahvaste mängude võitja. Esimene oli kodumaine sportlane 1987. aastal Ostravas toimunud maailmameistrivõistlustel.
Sportlane ei andnud kunagi mõtlematult tühje lubadusi tohutult kaalu tõsta. Alati mõelda, analüüsida ja järeldustest tehtud vigade kohta õpetas teda mentor, austatud treener Pjotr Ivanovitš Savitsky
Sportlane käis Soulis 1988. aasta olümpiamängudel ühe lemmikuna. Ta edestas oma konkurenti Manfred Nerlingerit täielikult 30 kg võrra. Tulemuseks oli olümpiakuld. Maailmameedia nimetas sportlast hetkega planeedi tugevaimaks meheks.
Edu
Sportlase tiitli kinnitas ta korduvalt. Ateenas 1989. aasta maailmameistrivõistlustel ronis ta poodiumikoha kõrgeimale astmele. 1991. aastal Donaueshirgenis toimunud maailmameistrivõistlustel oli ta jälle võistlusest väljas.
Ainult kaks Valgevene esindajat osalesid XXV suveolümpiamängudel Barcelonas üle 100 kg kaaluvate tõstjate meeskonnas. Võitjaks tuli Kurlovitš, teiseks tuli tema kaasmaalane mud Malorita Leonid Taranenko.
1993. aastal kutsuti Aleksander Bundesligasse. Saksamaal omandatud kogemused aitasid 1994. aastal Istanbuli sportlasel rajada maailmameistrivõistlustel 6 rekordit. Iga uus katse sai eelmise saavutuse värskenduseks. Tulemuseks oli maailmameistrivõistlused.
Olümpia kolmanda kulla unistuse teostumist takistas vigastus. Atlantas oli Kurlovitš XXVI suveolümpiamängudel viies. Enne Kurlovitši ilmumist suutsid vaid kaks Nõukogude kaalutõstjat võita kaks kõrgeima väärikusega olümpiamedalit.
Münchenis 1972. aastal anti auhinnad Vassili Aleksejevile. Leonid Zhabotinsky sai kulla Montreali mängudel 1976. aastal. Mõlemad sportlased olid väga muljetavaldavad. Aleksander Nikolajevitš muutis tavapärast arusaama jõu ja vormi vahekorrast.
Uued plaanid
Tõstja lõpetas oma karjääri mitmekordse maailmameistri ja kahel korral olümpiakulla medaliga. Kurlovitš alustas oma tegevust treenerina kõrgema spordimeisterlikkuse rühmas. Rootsi ja Iisraeli esindajad tulid tutvuma tema metoodikaga ja tegelema tema programmidega. Hiljem läks sportlane üle vahekohtunikule. Keelebarjäär takistas uut tüüpi tegevust alles alguses. Eksmeister võttis resoluutselt õpikud vastu ja suutis õppida inglise keelt.
Ta ei lõpetanud sportimist, treenis pidevalt jõusaalis ja kodus. Grodno piirkonna riikliku olümpiakomitee esinduses sai temast organisatsiooni juht. Ta oli Euroopa ja Rahvusvahelise Tõstmise Föderatsiooni täitevkomiteede liige. Ta töötas pikka aega vabariiklikus olümpiakomitees.
Sportlane andis endast parima vabariigi noorte sportlaste toetamiseks. Ta toetas uute klassiruumide ehitamist. Ta põhjendas otsuseid sellega, et tulevased meistrid alustavad medalite rajamist just lapsepõlves. Tõstmise piirkondlikku keskusesse 4 saali ehitamise tulemuseks oli Valgevene noorte võistluste spordikooli meistrivõistluste ühe õpilase võit vaid kaks aastat pärast treeningute algust.
