Alates 1993. aastast on perioodiliselt tekkinud majanduskonfliktid Venemaa gaasi tarnimise üle Ukrainasse ja gaasi transiidi üle selle territooriumi Euroopasse. Gaasihindadega seotud lahkarvamuste tuum seisneb Ukraina ebakindlas positsioonis Venemaa suhtes: kas see on vennalik riik, millele võib anda teatud eeliseid; kas see on iseseisev Euroopa riik, ja siis tuleks gaasi hinnad arvutada Euroopa standardite järgi.
Konflikti taust
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli äsja moodustatud iseseisev Ukraina, mille territooriumi kaudu jõudis peamine gaasijuhe Venemaalt Euroopasse, ristteel: ühelt poolt sai Ukrainast eraldiseisev riik, vaba väliskontrollist, teisalt oli see vennalik riik postsovetlikus ruumis. Seetõttu säilitas Ukraina ajalooliselt stiimulid Venemaal toodetud maagaasi ostmiseks ja transiidiks.
Nii Venemaa kui ka Ukraina valisid oma edasise arengu eesmärgiks kapitalismi. Seetõttu võttis turumajanduse reaalsus tasapisi oma panuse. Vaatamata tarnitud maagaasi olulistele allahindlustele oli Ukraina 1995. aastaks kogunenud selle jaoks väga suure võla summas 1 triljon rubla.
Gazprom teatas Ukrainale gaasitarnete peatamisest, kuid tegi ettepaneku lahendada Ukraina võlaprobleem, võõrandades osa Ukraina gaasitorustiku ettevõtete omandist.
10. märtsil 1995 otsustati Venemaa-Ukraina läbirääkimiste tulemuste põhjal jätkata Ukraina gaasitarnete jätkamist, tingimusel et Ukraina pool esitab ühe kuu jooksul ajakava gaasivõlgade tasumiseks. Võlgade maksmise ajakava ei esitatud kunagi, kuid poliitilistel põhjustel ei olnud Ukrainat gaasist eraldatud.
Pärast esimest maidanit
2004. aastal algas Ukrainas apelsinirevolutsioon, mille käigus toodi välja Ukraina püüdlus Euroopa Liidu poole ning nii Maidani lihtliikmete kui ka mõne silmapaistva poliitiku huulilt kõlas venevastane (vahel otse öeldes šovinistlik) retoorika. Sellegipoolest võttis Venemaa neid muudatusi väga vaoshoitult.
2005. aasta märtsis, pärast “oranži riigipööret”, teatas Ukraina uus valitsus Gazpromile, et on vaja suurendada Venemaa gaasi transiidi tariife Ukraina kaudu Ukrainasse. Gaasitransiidi soodustariifide kaotamine Venemaa jaoks tähendaks sisuliselt Ukraina eelarvetulude suurenemist.
Sellest hoolimata nõustus Gazprom veotariifi tõstmist, kuid seostas seda omakorda Ukraina jaoks soodsa gaasihinna 50 dollarise tühistamise ja Euroopa keskmise gaasihinna kehtestamisega summas 160-170 dollarit tuhande kohta. m³.
Ukraina valitsus lükkas sellise ettepaneku kategooriliselt tagasi, nõudes varasema Venemaaga sõlmitud gaasilepingute soodusrežiimi pikendamist. Ukraina poole kangekaelne umbusklikkus ja mitte nii varjatud venevastane retoorika viisid 2005. aasta detsembris Venemaa nõudmiste karmistamiseni. Gaasi hind tõusis 230 dollarini tuhande kohta. m³.
Seejärel peatati järgmise aasta gaasitarnelepingute allkirjastamata jätmise tõttu alates 1. jaanuarist 2006 gaasi tarnimine Ukraina turule. Kuid kuna Vene gaasi tarnimine Euroopasse toimub peamiselt Ukrainas asuvate gaasitorude kaudu, lõpetati viimase suuniste kohaselt 2006. aasta esimestel päevadel Venemaaga gaasi eksportimine oma vajaduste rahuldamiseks. Euroopa tarbijad märkasid seda kohe.
4. jaanuaril 2006 õnnestus Gazpromil ja Ukraina valitsusel kokku leppida gaasi hind 95 dollarit tuhande kohta. m³. Sellise hinna tegi võimalikuks kalli Vene ja odava Türkmenistani gaasi segu. Kuid mõne aja pärast esitas Türkmenistan Ukrainale ka alamakse nõudeid.
