Paljude inimeste jaoks on kirikus käimine seotud rituaalse traditsiooniga, mis ei anna inimesele praktilist kasu. Teised usuvad, et kirikusse tuleku tõsiasi on jumalateenistuse täitumine.
Mis on kirik?
Enamiku inimeste jaoks tähendab mõiste “kirik” suurepärast usuhoonet, kus preester viib läbi jumalateenistusi. Samal ajal pärineb Piibli väljend “kirik” kreekakeelsest sõnast ἐκκλησία (“ecclesia”), mis tähendab “kogunemist” inimeste kohtumispaigaks. Seetõttu seostatakse selle väljendi täpsemat tähendust mitte niivõrd ruumidega, kuivõrd kristlike jumalateenistuste pidamisele tulnud kaasinimeste üldkoosolekuga. Piiblis on olemas ka mõiste „kodukirik“, mis tähendab kristlaste kohtumist eramajas ja mitte üheski usulises hoones (Epistle to Philemon, 2). Apostelliku ajastu kristlastel polnud pompoosseid rituaale; nende teenimine oli lihtne ja arusaadav.
Paljude usklike arusaamade kohaselt tuleb kirikusse tulla koorilaulu kuulama, preestri igal tseremoonial osalema, samuti küünlaid süütama ja palvetama. Nende arvates peab kirik tegema rituaalseid toiminguid, mis võiksid ülalt heaks kiita. Sellel kontol olevad pühad pühakirjad annavad aga hoopis teistsuguse näite. Esiteks selgitatakse Piiblis: „Jumal, kes lõi maailma ja kõik selles sisalduva, ei ela ta, kui taeva ja maa Issand, inimese loodud templites ega vaja inimkäte teenimist, justkui oleks tal midagi vajalikku“ (Apostlite teod) apostlid 17: 24.25).
