Sir Winston Leonard Spencer-Churchill pälvis Nobeli kirjandusauhinna 1953. aastal. Ametliku sõnastuse kohaselt autasustati teda temaga "kõrge ajalooliste ja elulooliste tööde oskuse ning hiilgava kaastöö eest ülbete inimlike väärtuste hoidmisel".
Nobeli komitee lemmiksismi näide
Väga levinud arvamuse kohaselt on kirjanduse autasustamine Winston Churchillile üks Nobeli komitee näiteid. 1953. aastal tahtsid Nobeli usaldusisikud tõesti ühe oma preemiad anda tollasele Suurbritannia peaministrile. Kuid millise auhinna see silmapaistev poliitik saab?
Kahjuks Nobeli riikliku tarkuse preemiat ei eksisteeri. Tavaliselt antakse poliitikutele Nobeli rahupreemia. Vaevalt aga oleks Churchill sellega nõustunud. Lõppude lõpuks otsis ta alati seda, kus sõda käis: Kuubale, Indiasse, Sudaani ja Lõuna-Aafrikasse. Ja maailmaareenil kui üks suurimaid rahvaste juhte tõestas ta end globaalsete sõdade perioodil.
Arvatavasti otsustasid Nobeli komitee liikmed, pelgades rahupreemia keeldumist, austada poliitikut kirjandusauhinnaga. Veelgi enam, Churchill oli kuulus kirjanik ja ta nimi oli korduvalt loetletud võimalike auhinna taotlejate hulgas. Tõsi, Rootsi akadeemia endise alalise sekretäri Per Helströmi poolt 1946. aastal kirjutatud esimene aruanne kandidaadi kohta oli tema järeldustes üsna negatiivne.
Hellstrom ei leidnud kirjanduslikke teeneid seiklusromaanist Savrola, mille noor leitnant Churchill kirjutas India garnisonielu igavuse leevendamiseks. Kaks aastat hiljem koostas Rootsi akadeemia professor Nils Achnlund teise, soodsama ettekande.
Ta rõhutas Churchilli töö suurt tähtsust Esimese maailmasõja sündmuste dokumenteerimisel. Sellegipoolest jõudis professor järeldusele, et Churchilli ajalooline töö ei õigusta Nobeli preemia andmist. Seetõttu otsustasid nad kirjanduse mainele lisada Churchilli tegevuse oma esinejana.
