Juri Butusov pole üks neist, kes soovib tähelepanu keskpunkti sattuda, kuid teatrijuhi amet ei lase varjus püsida. Režissööri eluloos on palju väärt tööd, sellega seoses arutavad vaatajad, kes on sageli koos ka kriitikud, tema loomingut ja kutsetegevuse sündmusi.
![Image Image](https://images.culturehatti.com/img/kultura-i-obshestvo/49/yurij-butusov-teatralnij-rezhisser-tvorcheskij-put-i-biografiya.jpg)
Loometee algus
Juri Butusovi sünnikodu on Gatchina. Esimest korda nägi ta valgust 24. oktoobril 1961 ja tema peres polnud keegi teatriga seotud. Butusov otsustas juba ammu ise, et tema maja on selle sõna igas mõttes Peterburis, sest just siin Peterburis mõistis ta oma saatust ja pühendas oma elu kunstile. Enda otsingud ei viinud kunstnikku kohe režissööri elukutse juurde. Teatril polnud eluplaane, hoolimata asjaolust, et tema lapsepõlv veedeti osaliselt stuudios.
Pärast kooli lõpetas Juri Leningradi laevaehitusinstituudi, kuid töötas lühikest aega ameti järgi, kuna töö ei toonud moraalset rahuldust. Ta proovib ennast erinevatel ametitel, sealhulgas sellisel suunal nagu ratsasport. Pika otsingu tulemusel jõuab ta teatrisse "Ristteel". Näidendite osakonda üritatakse siseneda Juri ebaõnnestumise tõttu, kuid ta otsustab mitte loobuda. Terve aasta valvurina töötamine ei hirmuta teda. Ta usub, et tõeline edu seisab ees.
1991 saab tulevase direktori jaoks otsustavaks aastaks. Ta astub lavakunstikateedrisse LGITMiKA baasil, tema loovjuht on Irina Malochevskaya, kes oli omakorda pikka aega V. Tovstonogovi kolleeg.
Direktoriks saamine
Pärast kooli lõpetamist saab Butusov oma lemmikeriala ning tutvub oma etendustes ka tulevaste staaridega, kelle hulgas on võluv Mihhail Trukhin, karismaatiline Konstantin Khabensky ja mitmepoolsed Mihhail Porechenkov. Nende koostöö algab õpilase tulevase direktori ajal. Tema väitekirjaks saab Becketti samanimelisel näidendil põhinev film "Ootame Jumalat" ning hariv etendus pealkirjaga "Abielu" naudib publikuga hästi teenitud edu. Hiljem toob Godot meistrile sellise auhinna nagu Kuldne mask ja teeb temast ka festivali Christmas Parade raames peaauhinna omaniku.
Pärast ülikooli mahajätmist tuleb Butusov Lensoveti teatrisse, tänu tema tööle saab teater Venemaa elanike seas äratuntavaks. Publik on Jürisse armunud, kriitikud on rahul, kuid lavastaja ei kavatse peatuda ja otsib usinalt uusi kohti, kus saaks end tõeliselt avada.
Tema loomingulise karjääri järgmine etapp on Satyriconi teater, mis asub Moskvas. Tema esimene lavastus on E. Ionesco Macbeth. Moodustatakse uus tegutsev meeskond, kellele luuakse kõige mugavamad tingimused, mida saab võrrelda hubase kodukeskkonnaga. Näitlejatele meeldib töötada oma ala professionaali juhendamisel. Teatris on kodus soe.
Moskvas pole Satyricon ainus teater, kus Juri on ennast andeka lavastajana näidanud. Tal õnnestus töötada "Nuusutuskastis", Vakhtangovi teatris, Moskva kunstiteatris. Tšehhov, samuti Alexandria teatris. Butusovi eluloos on välismaa lavastusi. Teda tervitasid soojalt pealtvaatajad nii Norrast, Lõuna-Koreast kui ka Bulgaariast.
Parimad etendused
20-aastase töö tulemus on olnud enam kui 30 lavastust. Neist tähelepanuväärsemad:
- Othello
- "Tubli mees Cezuanist";
- "Kuningas Lear";
- Kajakas
- "Kolm õde."