Sõda on meeste jaoks tegevus. Kuid vaenutegevuse ajal kannatavad kõik inimesed, olenemata soost või vanusest. Saksa kirjanik Ernst Junger osales kahes maailmasõjas. Ta avaldas oma muljeid ja mõtteid raamatutes, mis on endiselt aktuaalsed.
Lapsepõlve aastad
Ühiskondlikke murranguid esineb harva. Neid on võimatu ennustada. 20. sajandil suri välja kaks maailmasõda. Nendest traagilistest sündmustest pidi osa võtma saksa kirjanik ja mõtleja Ernst Junger. Tulevane mõtete valitseja sündis 29. märtsil 1895 teadlase peres. Minu isal oli filosoofiadoktorikraad ja ta tegeles tõsiselt keemiliste uuringutega. Ema töötas kodus õmblejana. Perekonnapea lahkus asjaolude tõttu akadeemilisest karjäärist ja omandas apteegi.
Kahe poja harimiseks piisas tagasihoidlikust sissetulekust. Vanuse lähenedes saadeti Ernst poiste suletud kooli. Aktiivse ja uudishimuliku lapsena õppis Junger varakult lugema. Keskkoolis hakkas ta huvi tundma ajaloo ja geograafia vastu. Viieteistkümneaastaseks saamisel lahkus ta koolist ja põgenes Aafrikasse, kus ta soovis siseneda Prantsuse võõrleegioni. Isa võttis ulatu järeltulija koju naasmiseks diplomaatilisi kanaleid kasutades suuri vaeva. Seiklus sellega siiski ei lõppe.
Ernst liitus noorteorganisatsiooniga "Vanderfogel", kuhu oli kaasatud ka tema noorem vend. Liikumises osalejad, rahulolematuna riigis kehtiva korraga, avaldasid oma protesti Saksamaa linnades ja linnades jalutades. Sedasorti sündmuste peatamiseks soovitasid vanemad noormehel lõpetada kooliharidus, mille järel nad lasksid tal minna ekspeditsioonile Kilimanjarole. Kuid selleks hetkeks algas Esimene maailmasõda. Visandatud plaane ja projekte tuli edasi lükata. Junger viskas kõik maha ja registreerus vabatahtlikuna rindele saatmiseks.
Vahipostil
Alates esimestest päevadest, mil ta oli armee ridades, harjutas Junger käitumisoskusi vaenlasega kokkupõrgetes. Ta on koolitatud laskmiseks, bajonettide vastu võitlemiseks, granaatide viskamiseks. Lühikese aja pärast saadeti asjatundlik sõdur komandodele. Siin õppis ta lähivõitluse taktika põhitõdesid. Ernst naasis lahingutsooni rühmaülemana. Ohvitseri lahingugiograafia kirjutati sõna otseses mõttes veres. Kogu sõja ajal sai ta tosinat vigastust. Junger on kaks korda peas haavatud. Tema rind lastakse läbi ja vasakult käelt rebitakse maha mitu sõrme phalanget.
Mõistlike ekspertide sõnul aktsepteeris ja mõistis Junger seda sõda vaimsel tasandil. Pärast igat, isegi rasket haava paranes ta väga kiiresti, mis haiglate meditsiinitöötajaid üllatas. Ta toibus ja naasis rindele. Ohvitser sai oma esimese Raudristi autasu eduka ründava operatsiooni eest. Õigeaegse ja julge manöövri tulemusel vallutas leitnant Jungeri alluvuses kaheksakümnest täävist koosnev kompanii enam kui kakssada Inglise sõdurit.
Sõja viimases etapis pani andekas ohvitser toime veel ühe kangelasliku teo. Kriitilisel hetkel, olles saanud rinnale läbitungiva haava, tegi Junger ainsa õige otsuse ja tõmbas oma ettevõtte keskkonnast välja. Selle episoodi eest pälvis ta Sinise Maxi ordeni. Muljed kogetud sündmustest talletati mällu ja jäid kummitama. Läänerinde kaevikutes hakkab Ernst kirjutama oma esimest raamatut pealkirjaga "Terastes äikestes." 1920. aastal avaldas autor selle oma kulul.
Poliitika ja kirjandus
Pärast sõja lõppemist, milles Saksamaa kannatas purustava lüüasaamise, jäi Junger relvajõudude ridadesse. Tema pliiatsist tulevad uued juhised ja õppematerjalid jalaväeüksuste väljaõppe reeglite kohta. Samal perioodil kirjutab ta oma mõtete raamatu “Võitlus sisemise kogemusena”. Kahekümnendad olid riigile kõige raskemad. Kirjanik kogeb materiaalseid raskusi ja vaimukriisi, mis haarab kogu rahvast. Jungeri loovust tajutakse soodsalt nii töötajate kui ka kodanliku klassi esindajate seas.
Kui algas teine maailmasõda, kutsuti kuulus kirjanik uuesti sõjaväeliste plakatite alla. Seekord ei teeni kapten Junger jalaväes, vaid tsenseeritud kirju. Ta veetis peaaegu kogu teenistusaja Pariisis. Siin ilmus 1942. aastal romaan Aiad ja tänavad, milles autor mõtiskles lüüa saanud pealinnade saatuse üle. Raamat tõlgiti kohe prantsuse keelde. Kohalikud elanikud hakkasid kirjanikku suure austusega austama. Pärast sõja lõppu keelasid ameeriklased Ernest Jungeri raamatute avaldamise keelu neljaks aastaks.
