Kaasaegsele inimesele on oma soovide ja võimaluste realiseerimiseks avatud piiramatud väljavaated. Just selles seisus tsivilisatsioon püüdles. Igal sättel on siiski oma puudused. Mitte siis, kui ajaloos polnud nii palju psühholoogilisi traumasid ja patoloogiaid kui tänapäeval. Psühholoogid töötavad väsimatult, kuid tulemused jätavad palju soovida. Julia Borisovna Gippenreiter pühendas kogu oma elu inimese psühholoogia uurimisele.
Tee elukutse juurde
Vene ühiskonna ajaloos on periood, mil inimesed ei teinud vahet psühholoogi ja psühhiaatri vahel. Meie kaasmaalased teadsid raamatutest, filmidest ja telesaadetest, et ameeriklased pöördusid rasketel aegadel psühholoogi poole. Muidugi elavad nad kapitalismi all ja tavainimesel on raske igapäevast psühholoogilist koormust kanda. Professor Julia Borisovna Gippenreiter kohtleb endiselt patsiente, kes tulevad tema juurde pärast pikki ja valusaid kahtlusi.
Miks minna psühholoogi juurde? Ma pole hull, mul on lihtsalt peavalu. Tuleb märkida, et praegusel ajaloolisel hetkel on olukord radikaalselt muutunud ja vene inimesed ei erine peaaegu oma elustiilis ameeriklastest. Kuulsal psühholoogil Hippenreuteril oli võimalus jälgida paljude patoloogiate arengut, mis arenevad sotsiaalsel ja psühhosomaatilisel alusel. Arsti elulugu sisaldab palju huvitavaid ja dramaatilisi episoode.
Julia Borisovna sündis 25. märtsil 1930 intelligentses perekonnas. Vanemad elasid Moskvas. Laps oli armastatud ja teda kasvatati raskustes. Alates noortest küüntest, kes on harjunud töö ja täpsusega. Koolis õppis tüdruk hästi. Ta oli klassikaaslastega sõber. Ta jälgis oma silmaga, kuidas elavad tema eakaaslased ja millisest karjäärist nad unistavad. Pärast õpingute lõpetamist astus ta Moskva Riikliku Ülikooli psühholoogia osakonda. Aastal 1953 sai ta erialahariduse ja asus tööle pedagoogiliste teaduste akadeemia psühholoogia uurimisinstituuti.
