Vanema põlvkonna inimesed mäletavad neid aegu, kui raadios ja televisioonis kõlas Jaroslav Evdokimovi esitatud laul "Noh". Lihtsad sõnad ja lihtne motiiv omasid sellist energiat, et neid on raske sõnadesse panna. Publik tuli laulja esinemistele ja ootas õhinaga hellitatud sõnu - noh, andke lonks õnne.
Saatuse ebakõlad
Paljud inimesed teavad lihtsat rahvatarkust, mida vanemad ei vali. Ja veel üks lühike märkus - korralik inimene ei loobu emast ja isast. Passi kande järgi sündis Rivne linnas Jaroslav Aleksandrovitš Evdokimov. Laps sündis novembris 1946 ja see juhtus vanglahaiglas. Vanemad arreteeriti süüdistuses koostööst fašistlike okupantidega. Kohtuotsusega saadeti nad karistusi kandma Põhja-Siberisse, Norilski linna.
Evdokimovi lapsepõlv möödus küla sepana töötanud vanaisa Kharitoni peres. Nad armastasid last ja alates noorematest küüntest õpetasid teda tööd tegema, austama vanemaid ja mitte solvama nõrku. Nende paikade soodne kliima ja maaliline loodus aitasid kaasa laulukultuuri tekkele ja arengule. Just tema sünnikohtades moodustas poiss armastuse laulda. Alguses oli see pelglik katse, mille kiitis heaks ja toetas minu ema õde tädi Gann. Kui Jaroslav oli üheksa-aastane, tuli tema ema külla ja viis ta endaga kaasa.
Selleks ajaks olid Norilskis juba ilmunud spetsiaalsed haridusasutused. Paralleelselt põhikoolis õppimisega käis poiss muusikas. Seejärel astus ta kohalikku muusikakooli, et saada keskharidus. Koolis polnud vokaalosakonda ja pidin õppima kontrabassi mängimise tehnikat. Edaspidi töötati elulugu välja vastavalt standardskeemile. Ta teenis kolm aastat armees. Ehituspataljonis. Ta näitas ennast kui parimat ettevõtet hummutamist. Pärast demobiliseerimist naasis ta kodumaale.
