Korraga märkis kuulus vene luuletaja, et luule pole nii keeruline. Jah, tõesti, pastakaga krigistamine või klaviatuuri koputamine ei ole teile kottide tangide üleandmine. Peame siiski leppima tõsiasjaga, et kirjaniku poeetiline kingitus ja anne antakse vähestele. Igor Volgin on üks neist, keda kutsutakse kutseliseks kirjanduskriitikuks.
Kaugel algus
Kui sõda algas, evakueeriti Volginite perekond Molotovi linna. Tänapäeval teavad vähesed inimesed, et Permi linn oli neil aastatel nn. Laps sündis 1942. Tema isa, elukutselt ajakirjanik, töötas kohaliku ajalehe toimetuses ja ema oli siin korrektor. Alates noorest east oli poiss keskkonnas, kus nad räägivad kirjanikest, teostest, vene keelest, ajaloost ja õigekirjareeglitest. Võib öelda, et Igor imetles oma ema piimaga oma armastuse kirjandusteose vastu.
Kui sõda oli lõppenud, naasis Volga pärast võitu kodumaale Moskvasse. Koolipingil hakkas Igor sõnu riimima ja pani oma tunded poeetilistesse vormidesse. Aastal 1959 sai ta küpsustunnistuse ja astus Moskva ülikooli ajalooteaduskonda. Õpilasena kirjutas ta luulet ja püüdis neid avaldada. Tuleb märkida, et neil aastatel ajasid ajalehtede ja ajakirjade toimetajad rahvahulga grafomaniake oma salmidega. Vanema põlvkonna kuulus luuletaja Pavel Antakolsky juhtis tähelepanu noormehe loovusele. Ja ta soovitas mitmeid teoseid Kirjanduslehes avaldamiseks. See oli tõsine edunõue.
Pärast põhihariduse omandamist astub Volgin teadusuuringutesse ja loovusse. Esmaste allikate uurimine ei takista teda luule kirjutamast. Ajaloolasena näitab ta huvi vene kirjanduse, ajakirjanduse ja 19. sajandi kirjanike päritolu vastu. Viimaste hulgas jätsid noorele teadlasele tugeva mulje Fjodor Mihhailovitš Dostojevski teosed. Ja muidugi ka kirjaniku enda isiksus.
