XX sajandi 90-ndate algus Venemaal oli kõigile armastajatele pühendatud puhkuse ilmumise aeg. Sõbrapäevaks kutsutud pidu sai alguse iidsetest lääne kommetest. Selle puhkuse päritolust on mitu versiooni.
Mõned ajaloolased viitavad sellele, et sõbrapäeval, mida tähistati 14. veebruaril, sai Lupercalia paganliku kultuse kristlik asendaja. Lupercalia on eriline Rooma viljakuse pidu armastusejumalanna ja paganliku jumaluse Faunuse auks. Seda päeva Vana-Roomas tähistati 15. veebruaril. Paganlike tavade kohaselt ohverdati festivali ajal loomi, kelle nahka kasutati hiljem kahjurite tekitamiseks. Alasti naised olid nende nuhtlustega piitsutatud, et armastusejumalanna annaks valutu sünnituse ja terved lapsed.
On olemas versioon, et 5. sajandi lõpul tutvustas paavst Gelasius I, kes üritas Lupercalia keelustada, kõigi armukeste pühitsemist varakristliku märtri Valentina mälestuseks (kuid see oletus on vaid oletus, mida ei kinnita konkreetsed faktid).
Praegu pole täpsemat teavet selle inimese elu kohta, kelle auks Valentinipäeva nimetatakse. Valentine'i eluloost on mitu versiooni. Selliste lugude põhiolemus on lugu, et pühak pagana võimude poolt salaja abiellus vastsündinutega. Praegu ei tunnista aga roomakatoliku kirik ise 14. märtsi kuupäeva märtri Valentini mälestuseks väidetava pühaku elust täpse teabe puudumise tõttu. 1969. aastal tühistas katoliku kirik märtri Valentini mälestuspüha.
14. veebruari õigeusu kalendris pole ka Valentinile pühendatud puhkust. Õigeusklikud austavad mitme märtri Valentinovi mälestust teistel kuupäevadel.
Seega pole sõbrapäeva pidustustel praegu midagi pistmist kristliku kalendritraditsiooniga. Õigeusu kalendril on oma eriline puhkus, mis on pühendatud perekonna, armastuse ja truuduse päevale - püha aadlivürstide Peetruse ja Fevronia mälestamise päevaga (8. juuli). Seda päeva peetakse õigeusklike jaoks kõigi armukeste päevaks. Siiski tasub kaaluda, et kirik ei keela sugulastele rõõmu andmist ja muudel päevadel, on vaja ainult mõista, et seda ei tohiks ajastada nii, et see langeks kokku vene kultuurile võõraste pühadega.
Õigeusklik inimene peab mõistma, et armastatule rõõmu andmine on võimalik igal päeval, sest see on inimese armastava hinge loomulik vajadus. Parim on see, et kui peredes on kombeks õnnitleda oma „poolesid“ 14. veebruaril, siis võib sellest praktikast loobuda. Peaasi, et talle ei omistataks erilist püha tähendust. Seetõttu on 14. veebruar tavaline päev, mil kõik saavad oma kallimale sooja anda. Tõsi, seda on soovitatav teha 15. ja 16. veebruaril ning kalendriaasta muudel päevadel.
