Ukraina sündmused ning Ameerika Ühendriikide ja EL-i riikide majandussanktsioonide oht on näidanud, et mis tahes riigi majanduse peamine strateegiline ressurss - sisetarbijate turg - on välismaiste tootjate kasutuses. Kas meie riik saab vajaduse korral ilma impordita kaupu teha?
Kergetööstus
Riigi agraarkompleksi arendamine nõuab riigilt tohutut tuge. Fakt on see, et investeeringud põllumajandusesse on pikaajalised. Nii saab näiteks veiseliha tootmise kasvu esimesi tulemusi näha mitte varem kui kolme aasta pärast. 2013. aastal tegi valitsus selles valdkonnas siiski palju - agraaritööstuse riikliku finantseerimise maht ulatus 268 miljardi rublani ja põllumajandustoodangu maht ületas 6% piiri.
Tarbekaupade vabastamise olukord on palju lihtsam. Siin on tasuvusaeg palju tehnoloogiliselt keerukate protsesside puhul isegi lühem. Niisiis, kodumasinate, rõivaste, jalatsite, komponentide jms tootmise alustamiseks aasta piisab.
Tootmisalad
Uue tootmise korraldamiseks on vaja olulisi investeeringuid. Linna moodustavate ettevõtete omanikel on raha uute tehaste rajamiseks ja kui neist ei piisa, saab riik neid toetada, kasutades selliseid mehhanisme nagu intressimäärade subsideerimine, toetused, riigivara soodusülekanded ja laenude riiklikud tagatised.
Võite kasutada Poola kogemusi, kus investor peab 5-aastaseks perioodiks investeerima uutesse toodetesse vähemalt 100 tuhat eurot või pöörama tähelepanu mehhanismidele, mida kasutatakse Lõuna-Koreas, kus minimaalne investeering on 5 miljonit dollarit.
Territooriumid, kus uued tööstusettevõtted avatakse, kuulutatakse enamasti erimajandustsoonideks. Täna on Venemaal 28 sellist tsooni. Kui valitsus peab uute erimajandustsoonide loomist tarbetuks, siis võime taas pöörduda Poola tootjate kogemuste poole, kus olemasolevate erimajandustsoonide alla kuuluvad ka uute tootmisettevõtetega territooriumid. Ja näiteks Lõuna-Koreas omistatakse mis tahes territooriumile, mille arendamine toimub välisinvestorite osalusel, kohaliku "mini-SEZ" staatus.
Miks me vajame spetsiaalseid majandustsoone?
Erimajandustsoone nimetatakse spetsiaalseteks, kuna nendes töötamine on palju tulusam kui ühelgi teisel territooriumil. Näiteks korealased vabastavad oma välisinvestorid 5-aastase perioodi jooksul täielikult maksudest ja järgmised 2 aastat pakuvad 50% -list allahindlust.
Indias ja Brasiilias ei maksa SEZ-is tegutsevad ettevõtted kaupade impordilt maksu - see võimaldab neil säästetud raha kulutada tööstusliku tootmise arendamiseks. Samuti on sellised ettevõtjad 10 aasta jooksul vabastatud tulumaksust, tollimaksudest ja ekspordimaksudest.
Türgis ei maksustata lisaks ettevõtjate tulumaksust vabastamisele ka ettevõttes töötavate töötajate sissetulekuid ning hüvitisi makstakse ka kommunaalmaksete tasumiseks.
Vietnamis esimese 4 tegutsemisaasta jooksul tulumaksu ei maksustata ja järgmise 9 aasta jooksul maksavad ettevõtjad maksu vähendatud 5% määraga.
