Sylvia Christel alustas modellikarjääri, kuid tegi oma maailmakuulsaks tänu oma peaosale provokatiivses filmis Emmanuelle (1974). 70ndate filmierootika täht ei suutnud oma vähenevatel aastatel vastata oma elu põhiküsimusele: mis sai sellest rollist talle, õnneks või needuseks?
Lapsepõlv ja noorus
Vastupidiselt levinud arvamusele pole Sylvia Christel sugugi prantslane. Ta sündis 28. septembril 1952 Hollandi väikeses linnas Utrechtis. Sylvia vanematele kuulus hotell, nad pühendasid kogu oma aja tööle ja peaaegu ei tegelenud laste kasvatamisega. Tüdruk oli vaid üheksa-aastane, kui ta hotelli administraatori poolt peaaegu vägistas, mis jättis jälje lapse habras psüühikale. Sylvia muutus kontrollimatuks, võimeliseks mitmesugusteks toiminguteks.
Sylvia saadeti katoliku internaatkooli, kuid nad ei suutnud seal tema keerulist iseloomu fikseerida. Mõni aasta hiljem, pärast vanemate lahutust, mõistis ta lõpuks, et kellelgi pole seda vaja, ja otsustas kindlalt iga hinna eest kuulsaks saada. Alustuseks otsustas Sylvia osaleda iludusvõistlustel ja võitis peagi tiitlid "Miss Hollandi televisioon" ja "Miss Television Europe".
Loominguline karjäär
Sylvia Christel mängis oma esimesi filmirolle 1973. aastal. Ja aasta hiljem kutsus ta põhirolli lavastaja-debütant Juste Jacques. Kõik näitlejannad, kellele ta adresseerisid, keeldusid pärast stsenaariumi lugemist kategooriliselt. Sylvia nõustus. Tõsi, enne iga kaamera sisselülitamist jõi ta klaasi šampanjat, et avameelsetes stseenides rahulikum välja näha ning erijuhtudel pidi ta isegi marihuaanat suitsetama.
Algul keelati film, kuna see oli liiga avameelne, kuid pärast valitseva eliidi vahetust vabastati Emmanuelle ikkagi. Kriitikud purustasid filmi suurejooneliseks, kuid vastupidi, publik oli rõõmus, rivistades kino ees kilomeetri pikkustes ridades. Sylvia Kristel muutus üleöö superstaariks. Edu joobnuna ei mõistnud ta kohe, et on saanud ühe rolli pantvangiks. Seejärel osales Sylvia arvukates "Emmanueli" järgedes, selle filmisarja skandaalne kuulsus ei tuhmunud enne 90ndaid ning näitlejanna kõik muud rollid tuhmusid selle taustal. Sylvia tunnistas oma mälestustes: "See roll, millest ma hüppelauana unistasin, seostas mind igaveseks. Mu keha sai minu sõnadest tähtsamaks. Minust sai näitleja vaikivates filmides, trimmis, ilma igasuguse, mis moodustab üksikisiku."
