Ekskommunikatsioon on mõnes usulises konfessioonis, näiteks kristluses, judaismis jm levinud usklike karistamise meede. Protseduur hõlmab ekskommunikatsiooni või kirikust kui sellisest väljasaatmist.
Ekskommunikatsiooni (ekskommunikatsiooni) võib tinglikult jagada kahte kategooriasse: ajutine kiriklikes sakramentides osalemise keeld ja ekskommunikatsiooniks kuulutatud katedraal (anathema), kui inimesel pole õigust osaleda sakramentides, palvetes ja ta on ilma suhtlemisest usklikega. Anateema saab tühistada ainult vastava piiskopiga piiskopil. Nii tavalised usklikud kui ka kiriku vaimulikud on suletud. Igal konfessioonil oli ekskommunikatsioonil oma põhjused, kuid peamised olid varjatud üleastumised: vargus, hoorus, abielurikkumine, altkäemaksu saamine või andmine kiriku ametikohale määramisel, kirikureeglite rikkumine jne. Üksikisikutele tehti anesteem aposteerimise ja ketserluse pärast. Kui loobumine on inimese enda täielik usust loobumine, siis on ketserlus üksikisiku osaline kiriku dogmade tagasilükkamine või tema poolt usuõpetuse tõlgendamine. Kuid igal juhul peeti seda alati patuks. Venemaal võrdsustati usust loobumine religioosse kallaletungiga ja selle eest karistati vangistusega (karistusservituut, vangla või pagulus). Ka Isamaa reeturid olid anathematiseeritud. Näiteks Stepan Razin, Emelyan Pugatšov, hetman Mazepa jt. Kuna ilmalik võim kaitses mitte ainult impeeriumi, vaid ka kirikut ennast, võrdsustati igasugune riigivastane kuritegu kirikuvastaste tegudega ja selle eest karistati kiriku hukkamõistmisega katoliikliku anathematiseerimise kaudu. Kuna õigeusu kirik ei suutnud ketserlust sunniviisiliselt likvideerida, sai keskajal katoliku kirik kuulsaks ketserite põletamise lõketel. Euroopas rakendati sellist karistust inimestele, kes kahtlesid usuõpetuse õigsuses (Giordano Bruno puhul) või süüdistati nõidumises. Väärib märkimist, et neil päevil võis iga inimene anonüümse denonsseerimise kaudu ilmuda Püha inkvisitsiooni kohtu ette ja teda võidakse surmanuhtluseks kaalul riputamise või põletamise teel. Kuid igal meelt parandaval patustajal oli alati õigus vabastamisele ja võimalus pöörduda tagasi kiriku rüppe. Lõppude lõpuks vabandatakse patustajat mitte patu enda pärast, vaid vastumeelsuse pärast meelt parandada ja parandada.
