Lapsed on vahetud, nad ütlevad alati, mida arvavad. Imikud lihtsalt ei tea, kuidas muidu, nad pole harjunud, et paljud täiskasvanud valetavad mitte ainult üksteise, vaid ka iseenda ees. Kui soovite olla õnnelik inimene, on väga oluline püüda hoida enda sees beebi häält, mis vastab tõele.
Miks tõde räägib lapse suu kaudu
Psühholoogide uuringute kohaselt säilitavad lapsed oma spontaansuse ja siiruse ning ei tea ka, kuidas valetada umbes kaks ja pool või kolm aastat. Selle vanuse saabudes lakkab laps imikuna pidamast, ta hakkab tasapisi omandama üha rohkem täiskasvanu tunnuseid.
Imik ei taju veel ennast inimesena, ta ei arva, et ta on ka inimene. Seetõttu räägivad juba rääkima õppinud noored lapsed kõigepealt endast kolmandas isikus. Näiteks ütleb üks laps: "Vanya on janu." Või lihtsalt ütleb: "Joo."
Hiljem, kui pere ja õpetajad lasteaias õpetavad teda rääkima endast esimeses isikus, hakkab ta oma tundeid teisiti ütlema: "Ma tahan juua." Sel ajal hakkab väike mees iseennast teadvustama, mis tähendab, et ta mõistab järk-järgult oma eesmärke ja enda eeliseid. Kuid kuni see juhtub, saab laps väljendada kõike, mida ta näeb ja mõistab, ja see saab olema absoluutne tõde, mis kirjeldab teda ümbritseva maailma otsest vaatlust.
Järk-järgult areneb lapsel suhtumine ümbritsevasse maailma, kui millessegi kõrvalisesse, võõrasse endasse. Siis hakkab ta mõtteid läbimõeldumalt väljendama, isegi varjates midagi teiste eest.
Lapsed säilitavad oma avaldustes pikka aega elavat välimust ja ausust, seetõttu ei tohiks fraasi "suu räägib tõtt" mõista viisil, et tõde võiks öelda ainult teadvuseta laps. Arusaadavalt sisaldab iga otsene ja naiivne väide tõde, mida väärarusaamad ega kasumi kaalutlused ei moonuta.
Fraasi "kuningas on alasti!" Võib pidada sünonüümiks. Anderseni jutus lausub teda naiivne laps, paljastades pettuse, mida kõik kardavad tunnistada.
