Loodusmälestised vajavad kaitset, rekonstrueerimist ja tuge. Kõigi nende meetmete rakendamise õiguslikku režiimi on kirjeldatud Vene Föderatsiooni õigusaktides ja seda peavad järgima mitte ainult organisatsioonid ja ettevõtted, vaid ka tavakodanikud.
Elusat või looduslikku päritolu objekte, mida teaduslikust, keskkonna-, ajaloolisest, mälestus- või esteetilisest seisukohast mälestistena tuntakse, kaitseb riik õiguskorras. Kahjuks pole enamikul neist kaitsvat staatust kui sellist ning taastamis- või rekonstrueerimismeetmeid nende suhtes ei rakendata.
Mis on loodusmälestis ja kuidas tuleks seda kaitsta
Esimest korda ilmus loodusmonumendi mõiste 19. sajandil. Selle algne autor oli saksa Hugo nunnaklooster, kes andis talle järgmise tähenduse - neitsi (puutumata inimese käsi) looduse tükid. Kaasaegses maailmas on see mõiste üle viidud seaduse raamistikku ja see tähendab:
- laitmatu ökoloogiaga maalilised alad, monumentaalsed objektid,
- ebatavalise reljeefiga alad, haruldased taimed ja loomad,
- väärtuslikud metsad ja pargid, arboreetumid,
- geoloogiliste paljanditega prügilad ja paleontoloogilised objektid,
- märgalade kompleksid, jõed ja järved,
- tervendav muda või termilise vee allikad,
- mis tahes päritoluga eraldiseisvad objektid on skulptuurid, mille skulptor oli loodus ise.
Peaaegu kõik nad on kantud loodusmälestiste riiklikku registrisse, selle valmimisega töö käib, sellele on lisatud uute objektide kirjeldused ja fotod. Kuid on ka negatiivseid fakte - kõiki mälestusmärke ei kaitsta korralikult, sageli pannakse nende vastu toime kuriteod. Kriminaalseks peetakse mitte ainult loodusmälestiste hävitamist, vaid ka nende müüki, maa kasutamist muul otstarbel, sotsiaal- või elamu-, äri- ja meelelahutusasutuste ehitamist nende lähedale, nende kasutamist turismiäris.
