Valgevene on Venemaa üks pühendunumaid ja usaldusväärsemaid partnereid Nõukogude-järgses ruumis. Muidugi tekkisid riikidevahelistes suhetes jahedusperioodid, kuid isegi siis jätkus liitriigi idee arendamine. Valgevene president Aleksander Lukašenko astus 2018. aasta lõpus ootamatult Venemaa võimudega avatud konflikti, keeldudes oma riigi edasisest integreerimisest ja kaitstes selle suveräänsust.
Kahe riigi suhted
Venemaa ja Valgevene ühinemise ajalugu kestab umbes 20 aastat, mil esmakordselt sõlmiti liitriigi leping. Mõlemad pooled on kõik need aastad saanud sellest koostööst oma eelised. Venemaa tagas kontrolli oma piiride üle Euroopa Liiduga, sõjaväebaaside paigutamise võimaluse ja viimastel aastatel sanktsioonipoliitika tingimustel "puhverdatud" impordi musta nimekirja kantud riikidest. Ja Valgevene teenis ka palju raha, varustades Venemaa naabreid “kohalike” krevettide, punase kala ja ananassidega. Ja Venemaa ja Ukraina suhete halvenemise tõttu lisandus siia nafta ja gaasi edasimüük.
Lisaks võisid Minski võimud alati loota Moskva rahalisele toetusele: gaasi, nafta ja muude loodusvarade hüvitistele, soodsatele laenudele ja võlgade osalisele kustutamisele. Selline olukord kuni teatud punktini sobib mõlemale poolele. Pärast Ukraina sündmusi tundis Valgevene juht Lukašenka ilmselt tõsist ohtu riigi suveräänsusele, hinnates Krimmi annekteerimist ja sõda Donbassis. Vennalike riikide suhetes on välja toodud jahenemise sarnasus.
Lukašenka hakkas rohkem suhtlema Euroopa naabritega, sõbrunema Ukraina uute võimudega, tegutsedes vahendajana läbirääkimistel Venemaaga. Muide, ta keeldus tunnustamast Abhaasia, Lõuna-Osseetia iseseisvust ega Krimmi annekteerimist. Kuid Valgevene ametivõimud ei saa avalikult suhteid Moskvaga katkestada, vastasel juhul ootab neid Ukraina saatus.
Liitumisest keeldumine
Valgevene Venemaaga ühinemise jutt läks pikka aega. Järgmine laine tõusis 2018. aastal, kui Moskva teatas naaberriigile naftatoodete tarnimise vähendamisest, mis tekitaks Minskile olulisi rahalisi kaotusi. Lukašenko ütles, et tegelikult sunniti teda maksusoodustuste ja muude rahaliste järeleandmiste eest tasapisi Venemaaga ühinema.
Ministrite kabinet Dmitri Medvedev kutsus omakorda samme ühise maksu- ja emissiooniruumi loomiseks kahe riigi integreerimise järgmiseks sammuks 1999. aastal liitriigi kohta sõlmitud kokkuleppe raames. Mis puutub Venemaa majanduspoliitikasse, siis seda dikteerib keeruline olukord riigis, mitte aga soov sundida naaberriiki ühinema.
