Kaasaegset ühiskonda iseloomustab vaimsuse kaotus, inimkond on ummikus, kaotab sellised olulised mõisted nagu halastus, eelistades julmust, isekust ja uskudes ustavalt, et sel viisil on see kaitstud nõrkuse ja haavatavuse eest. Ja ainult vähesed jätkavad tervise palvetamist, ilma et oleks aimugi selliste palvete tähendusest.
Vaimulikud usuvad pühalikult, et palve tugevdab inimese vaimu, muudab ta sallivamaks, inimlikumaks, tõmbab teda Issandale lähemale ja rahustab, andes lootust, et tema palved võetakse kuulda, soovid täidetakse, elu muutub lihtsamaks ja arusaadavamaks. Mungad pakuvad palveid päeval ja öösel, paludes tervist, usku, rahu ja kõike head kogu inimkonnale. Lihtlinnad tulevad kirikutesse sageli ainult siis, kui nad vajavad abi ja kaitset, paluvad palvetada nende ja nende lähedaste eest, panna küünlaid ja tellida palveid. Kuid vähesed neist mõtlevad ja mõistavad mitmesuguste palvete ja muude kristlike sakramentide olulisust.
Kristliku tervisepalve tähtsus
Vastupidiselt levinud arvamusele, et tervisepalvet loetakse ainult haigete kohta, võib seda lugeda ja selles võib nimetada ükskõik millist inimest, sõltumata tema tervislikust seisundist. See palve kaitseb mitte ainult füüsiliste vaevuste, vaid ka inimese isiksuse moraalse ja moraalse kurnatuse ning laastamise eest. Tema vaimset tugevust peetakse õigeusklike kaanonite kohaselt üheks kõige elujõulisemaks ja vabastavamaks. Templivalvurid soovitavad oma vaenlastel, kes toovad ainult kannatusi, küsida Issandalt tervist.
On palju fakte, et pühade nägudega ikoonide juures loetud tervisepalve tõi tõepoolest haigetele leevendust, aidates ületada arstide sõnul ka kõige kohutavamaid või ravimatumaid haigusi. Kuid seda on võimatu lugeda „paberitükile”, palve peab tulema hingest, palvetava inimese südamest, olema siiras ja aus. Pealegi ei anna Issanda õnnistus mitte ainult sellele, keda palve palub, vaid ka iseendale.
