Rüütlid ja võistlusturniirid, kaunid daamid ja nende murtud süda. Ketiposti mõõkade helistamine, sõjalised kampaaniad ja vallutused, liha- ja vaimupidu, inkvisitsiooni lõkked ja nende peal röstivad kaunid nõiad - see kõik on meie keskaja idee, kas pole?
Parimad keskaja filmid on need, kus ajastu kajastub ilma eriliste kaunistusteta, kus üllaste kostüümide ilu ei takista silmi ja tänavate pori, mille kaudu voolab prügi ja lisandeid, ning tollal sündinud arhitektuuri ilu. Need on filmid tugevatest inimestest, kes püüdlevad õnne ja armastuse poole, seisavad silmitsi valu ja ebaõiglusega, õuduste ja sõdadega. Filmid inimestest, kes saavad maailma julmusest üle.
Kaunite loojad
"Roosi nimi" (Der Name der Rose, režissöör Jean-Jacques Annot, 1986) on suure Aristotelese traktaat komöödiast, mille ainus eksemplar on hoitud suure kloostri raamatukogu salaosakonnas. Raamatust saab kuritegevuse ja surma allikas, mida on määratud uurima frantsiskaani munk William Baskervilsky (teostaja Sean Connery) ja tema assistent, algaja Adson (Christian Slater). Film loodi ajaloolise detektiivilugu žanris, visuaalselt ilus ja suurejooneline ning kõik tegelased näisid olevat tulnud tolle ajastu kunstnike maalidelt. Selles on esitatud mõned filosoofilised ja usulised kaalutlused, arvukalt keskaja kombeid ja sündmusi ning preestrite tööd maailma ajaloo võltsimisel on näidatud hämmastavas naturalismis.
“Lope de Vega: libertiin ja võrgutaja” (Lope, režissöör Andrusha Weddington, 2010) - ilma milleta ei saaks sõdade kõrval rahvas keskajal elada, see oli ka ilma prillideta. Suurepärased kunstnikud, luuletajad ja näitekirjanikud lõid ajastu ja Euroopa mitte vähem kui vallutavad kuningad. Neil päevil tragöödia ja komöödia segamine polnud sugugi vähem kuritegu kui jumalateotamine, kuid tänu Lope andele - nii luuletajale kui ka armastusele - maailmaajaloo annetega tuli kuidagi sellega leppida. Omal ajal oli ta liiga kiire ja täis pidevaid muutusi ning just see oli lavastaja Andrush Weddingtoni jaoks oluline. Võib-olla ei tohiks te selles filmis otsida usaldusväärset elulugu ega armastusloo kergust, mis on tuttav vanast telefilmist "Koer heinas", mis on filmitud ühest viljaka dramaturgi näidendist. Andrush Weddingtoni film on hea, kuna see on lihtne ja filmitud ilma stereotüüpideta selle aja ja luuletajate kohta. Kuigi selles on palju armastust ja romantilist luulet.
"Goya kummitused" (Goya kummitused, režissöör Milos Forman, 2006) - filmi kangelased on inimesed, kes justkui põlvneksid suure maalija maalidelt. Neid, kelle saatust ta jälgis, ja kelle nägusid siin ja seal leidub tema lõuenditest ja pliiatsijoonistest. Preester Lorenzo (esitas Javier Bardem) ja kaunis Ines (Natalie Portman) nägid teineteist esmakordselt meister Francisco Goya (Stellan Skarsgård) töötoas tehtud portreedel. Mingi hetk ja nende saatus olid juba läbi põimunud: uinunud inkvisitsioon, kahtlustades eriarvamusi ja söönud kana asemel kana sealiha, haaras tüdruku kinni ning isegi lasterikas jesuiitide preester ei suutnud teda päästa ja ta oli sunnitud Hispaaniast põgenema. Viisteist aastat hiljem okupeeris Prantsusmaa Hispaania, tappes ja riputades vastupanu, vägistades tsiviilelanikke, hävitades eriarvamusi, kuid kaotades ka teel inkvisitsiooni. Kangelased kohtuvad uuesti. Nad pole ilusad, nagu maailm nende ümber. Ja ainult kurdistunud Goya annab lootust, jäädvustades oma surematu visandi, surma tellingutel ja vastsündinud lapse hullumeelsuse süles.
Rüütlid ja ilusad daamid
“Braveheart” (Braveheart, režissöör Mel Gibson, 1995) - Mel Gibson võttis filmi aluseks legendaarse Šotimaa rahvuskangelase William Wallace'i loo, kes võitles koos brittidega ja püüdis oma filmi lisada kõiki võimalikke ideid ajastu, kangelaslikkuse ja armastuse kohta Ilusale leedile vallutamata väikerahvaste vabaduse soovist. Sõnniku, muda, lahingute, mõõkade ja noate klantsimise, vaenlaste, naiste ja laste kiuste pilgu all sündis väike, kuid suur vabadust armastav rahvas. Ja ta sündis, sest ta rallistas oma elu ja seejärel rahvuskangelase surma.
“Rüütli lugu” (“Rüütli lugu”, režissöör Brian Helgeland, 2001) on üks väheseid keskaega käsitlevaid filme, mis on tehtud hea huumorimeelega, romantilise ajaloolise jutu žanris peen iroonia. Vaesest, aadlisuguvõsast pärit poiss, kes kannab kord omaniku soomust, võidab rüütliturniiri. Sellega algavad tema seiklused, võidud turniiridel ja armastus, aga ka vihased vaenlased. See film oli andeka Heath Ledgeri jaoks, kes on siin ilma hirmu ja etteheideteta tõeline Rüütel, üks esimesi tõelisi näitlejatöö õnnestumisi.
Seotud artikkel
Kuulsad filmid Mel Gibsoniga
