Teisitimõtlejad on teisitimõtlejad. NSVLi ajal kiusati selliseid kodanikke, arreteeriti suures koguses või raviti psühhiaatriakliinikutes. Tänapäeval kasutatakse dissidentide puhul sõna "opositsioon".
Dissident on sõna, mis pärineb ladina keelest. Alguses kutsusid nad inimesi, kes ei järginud ega täielikult tagasi lükanud riigi domineeriva religiooni dogmat. Tänapäeval mõistetakse seda inimesena, kes on olemasoleva riigikorra vastu.
Eriarvamuste teke
Esmakordselt tekkis suund keskajal, kui kahtluse alla seati katoliku kiriku autoriteet. Samal ajal hakkasid paljud protestantismiga tegelema. Näiteks Inglismaal, mida iseloomustas Inglismaa kiriku teenimine, kujunes kiiresti inimeste üleminek puritaanlusele. Selliseid kodanikke kutsuti dissidentideks.
Sõna saavutas suurima populaarsuse NSV Liidu päevil. Kogu elanikkond polnud päris võim. Selliseks sõnaks hakati nimetama neid, kes ei toetanud ümberkaudsete ja praeguste valitsevate jõudude poliitilisi vaateid. Poliitilised dissidendid:
- avaldasid oma seisukohta avalikult;
- ühendatud põrandaalustesse organisatsioonidesse;
- viis läbi oma valitsusevastaseid tegevusi.
Kuna sellised inimesed tõid valitsusele palju muresid, võitles ta nendega igal võimalikul viisil. Vallandatud kodanikud saadeti pagulusse, tulistati. Riiklikust seisusest loobunute "põrandaalune" kestis aga alles 50ndateni. Kuni 80ndateni hakkas dissidentlik liikumine avalikul areenil märkimisväärset eelist saama.
Liikumises osalenute hulgas oli täiesti erinevate vaadetega kodanikke. Soov avalikult oma seisukohta avaldada ühendas neid. NSVLi ajal ei saanud ükski ametnik seda endale lubada. Ühtset organisatsiooni riigis aga ei eksisteerinud. Seetõttu väidavad paljud politoloogid, et suund oli pigem psühholoogiline kui sotsiaalne. Külgnevad teisitimõtlejad:
- teadlased;
- kunstnikud;
- kirjanikud;
- erinevate valdkondade eksperdid.
Läinud eelmise sajandi 70. aastateni hakati teisitimõtlejaid süüdistama vaimsetes hälvetes. Inimesed tunnistati ühiskonnale ohtlikeks, seetõttu paigutati nad sunniviisiliselt haiglatesse. Neid, kes elasid muude reeglite järgi, süüdistati terrorirünnakutes.
Vikipeedia rõhutab, et KGB võttis erinevaid meetmeid, et sundida teisitimõtlejaid avalikult sõna võtma. Tänu sellistele toimingutele suudeti karistust leevendada.
Kuulsad teisitimõtlejad
Üks kuulsamaid liikumises osalejaid oli A. I. Solženitsõn. Ta oli aktiivselt nõukogude süsteemi ja võimu vastu. Teise maailmasõja ajal läks ta rindele, jõudis kapteni auastmeni. Vabal ajal pidas ta aktiivset kirjavahetust seltsimehega, milles kritiseeris I. V. Stalini tegevust. Ta võrdles oma režiimi pärisorjusega. Eriüksuste töötajad hakkasid nende kirjade vastu huvi tundma. Juurdluse käigus kaotas Solženitsõn sõjaväe auastme ja arreteeriti. Teda on vangistatud 8 aastat.
Teisitimõtlejate hulka kuulus ka jäähokimängija Alexander Mogilny. Teda peeti üheks parimaks noormängijaks 80ndate lõpus. Ta lahkus ootamatult Stockholmi, kus sai teise kodakondsuse. NSV Liitu põgenemise tõttu algatati tema vastu kriminaalasi. See võimaldas Alexander Mogilnyl saada poliitilise pagulasseisundi.
Teisitimõtlejate hulka kuulusid:
- Andrei Saharov;
- Jelena Boner;
- Vladimir Bukovski;
- Pavel Litvinov ja teised kuulsad isiksused NSV Liidus.
