Lasteajakirjade arvukus võimaldab teil valida väljaande igale maitsele ja eelarvele. Laste perioodika ilmus aga alles kolm sajandit tagasi ja selle moodsad kaanonid kehtestati veelgi hiljem.
Lastekirjanduse tulek
Kuni 17. sajandini lastekirjandust kui suunda ei eksisteerinud. Ühiskonnas usuti, et lastel on piisavalt vanaemade ja lapsehoidjate suulisi traditsioone ning täiskasvanueas ei vaja nad täiendavat meelelahutust. Tegelikult oli esimene lasteraamat õpik “sensuaalsete asjade maailm piltides”, mille kirjutas õpetaja Jan Amos Komensky. Erinevalt teistest haridusväljaannetest oli see teos kirjutatud elavas, kujundlikus keeles ja rikkalikult illustreeritud. Kui räägime muinasjuttudest, siis oli üks selle ala pioneere prantsuse kirjanik Charles Perrault. Ta kogus palju rahvapärimusi ja muutis need laste muinasjuttudeks, eemaldades hirmutavad detailid ja muutes keele värvikamaks.
Esimene lasteajakiri
Esimene lasteajakiri ilmus Saksamaal 1772. aastal. Seda kutsuti Leipzigi nädalaleheks ja selle avaldas filoloog ja valgustaja I. K. Adelung. Väljaanne oli mõeldud noorte lugejate harimiseks ja nende kodanikuidentiteedi tugevdamiseks. Varsti pärast seda ilmusid ka muud lasteajakirjad - Ameerika poiss-sõber, British Boy’s Own Leaflet ja teised. Samuti leidus palju laste moraali harimiseks mõeldud religioosseid ajakirju - "Saksa laste sõber", "Katoliku noorte ajakiri" jt.
