Dünamiidi leiutamine oli oluline samm kaevandamise ja ehitustööde jaoks mõeldud suhteliselt ohutu suure võimsusega lõhkematerjali loomise suunas. Kuid kes leiutas täpselt dünamiidi ja mis on selle leiutise olemus?
Miks oli vaja dünamiiti?
Tsivilisatsiooni ja transpordi infrastruktuuri arenguga tekkis vajadus looduslikku topograafiat radikaalselt muuta: rajada tunnelid, plahvatada mäeahelikud ja kuivendada järvi. Kiiresti selgus, et tavalise pulbri plahvatuse võimsusest ei piisa, seetõttu hakkasid keemikud otsima keerukamaid lõhkeaineid. Üks sellistest ainetest oli nitroglütseriin - plahvatusohtlik vedelik, mille plahvatusjõud on kümme korda suurem kui püssipulbri võimsus. Kahjuks olid selle tootmine, ladustamine ja transport väga ohtlikud, kuna nitroglütseriin on temperatuuri, juhuslike sädemete ja löökide suhtes väga tundlik.
Dünamiidi leiutaja Alfred Bernhard Nobel oli keemiainsener, kes töötas oma isa nitroglütseriini tehases. Nobel viis läbi palju katseid lõhkeainetega, püüdes leiutada ohutut viisi selle loomiseks, kuna juhuslikud plahvatused sellistes tehastes ei olnud haruldased. Üks neist juhtumitest tappis Alfredi noorema venna Emili. Lõpuks õnnestus Nobelil lahendada nitroglütseriini tootmise ohutusprobleem, kuid transpordi ja ladustamise ülesanne oli endiselt asjakohane.
Nagu paljude tuntud leiutiste puhul, lahendati see probleem puhtalt juhuslikult: üks nitroglütseriiniga pudel purunes transpordi ajal, kuid kuna pudeleid veeti poorse pinnasega kastides, siis plahvatust ei toimunud. Nobel viis läbi katsed ja selgus, et plahvatusohtliku vedelikuga immutatud pinnasel on oluline vastupidavus välismõjudele, säilitades samal ajal plahvatuse jõu. 1867 patenteeris Alfred Nobel dünamiidi - nitroglütseriini, mis oli segatud neutraalse absorbendiga. Pakendina kasutati papist torusid.
Nobeli üks õpetajatest, vene keemik Nikolai Zinin leiutas koos sõjaväeinseneri Petruševskiga samal ajal oma dünamiidi versiooni, milles nitroglütseriin segati magneesiumoksiidiga.
