Viktor Kosakovsky on kuulus režissöör ja dokumentaalfilmide tegija. Terve elu pühendas ta filmide meistriteoste loomisele ja loomisele.
Kuulsa inimese elulugu
Victor Alexandrovich Kosakovsky sündis 1961. aastal Leningradi linnas. Ta kasvas üles vaeses peres, kuid kuulsaks lavastajaks saamise väljavaade ei jätnud poissi kunagi. Pärast oma unistust astub Viktor Kosakovsky Leningradi filmiinseneride instituuti. Paralleelselt saab ta tööd tehnikuna dokumentaalstuudios.
Režissööri karjäär
1989. aastal lõpetas Kosakovsky kõrgema stsenaristide ja režissööride kursuse. Samal aastal kohtus ta Boris Galanteri ja Lev Nikolajeviga, kellest said tema juhendajad kunstimaailmas. Nende juhtimisel teeb Kosakovsky debüüdi filmiga "Losev", mis räägib loo kuulsa inimese elust.
2016. aastal sai Victor kutse saada Ameerika Filmikunsti Akadeemia liikmeks.
2018. aastal esitleb ta oma pilti "Akvarell", millest sai ajaloos esimene film formaadis 96 kaadrit sekundis.
Victor nimetati auhindadeks korduvalt ja 1998. aastal sai ta Nika auhinna võitjaks.
Viktor Kosakovsky juhendamisel loodud teosed
Viktor Alexandrovitši loodud kuulsaimate teoste hulgas võib eristada:
- "Losev" - esimene pilt, mis ilmus ekraanidele 80ndate lõpus,
- "Teine päev"
- "Valge"
- "Kolmapäev 19.07.61",
- "Paul ja Lala",
- "Ma armastasin sind"
- Kuule
- Püha
- "Elagu antipoodid."
Viktor Kosakovsky saavutused ja auhinnad
- Victor sai oma esimese preemia Peterburi filmifestivalil "Sõnum inimesele" maali "Belova" eest. See oli kuldne kentaur.
- Sellele järgnes Karlovy Vary filmifestivali aumärk filmi “Kolmapäev 07/19/1961” filmi eest.
- Sama filmi eest pälvis režissöör rahvusvahelise filmi Fédération auhinna Berliinis ja parima dokumentaalfilmi auhinna Edinburghis. 1998. aastal pälvis nominatsiooni "Dokumentaal" parima filmi auhinna "Nika".
- 2003. aastal saab režissöör Joris Ivensi nimelise auhinna Amsterdami dokumentaalfilmide festivalil filmi "Belova" eest.
- Lisaks pälvis ta 2003. aastal Wisselzak Trophy auhinna ja kandideeris Kuldse Hugo auhinnale.
- Aastatel 2011–2012 võitis ta Reykjaviki festivalil valge elevandi auhinna ja Riffi keskkonnaauhinna. 2011. aastal kandideeris ta Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhinnale filmi „Elagu antipoodid“ eest.
