Pühakiri moodustas tänapäevase kristluse aluse ja vaimulikud säilitavad seda hoolikalt. Nagu paljud sajandid tagasi, saavad inimesed Vana ja Uue Testamendi raamatute kaudu puudutada igavikulisi tõdesid.
Pühakiri viitab teadmistele ja kogemustele, mille usklikud on kogunud Vana ja Uue Testamendi raamatutesse. Tavalisem on, et kaasaegne inimene nimetab pühakirjakohaks piiblit.
Piibel sisaldab kiriku kanoniseeritud 39 Vana Testamendi raamatut ja 27 Uue Testamendi raamatut. Mõlemad pühakirjad on teadlaste sõnul loodud paljude autorite poolt. Raamatud räägivad jumalasuhetest inimesega, mis olid olemas ja muutunud läbi ajaloo.
Piibel on kirjutatud paljude sajandite jooksul. Ajaloolaste arvates loodi püha narratiiv 13. sajandist eKr kuni 1. sajandini pKr. Inimhinge kujunemise keeruline ajalugu, kahtlused, ärakasutamine ja ennustamine - kõike seda kirjeldatakse pühades tekstides ja edastatakse põlvest põlve.
Vana ja Uus Testament olid kõigi traditsiooniliste kristlike kirikute tegevuse aluseks. Need on ristiusu seaduste kood, millel põhineb paljude miljonite inimeste elu Maal.
Vana Testamendi kirjutavad juudid. See sisaldab palju sündmusi juudi rahva elust üle 1000 aasta. Vana Testamendi jutustus sai alguse 13. sajandil eKr. Nende raamatute peategelasteks on Iisraeli valitsejad, õigemeelsed ja Juudamaa suured prohvetid, kes elasid enne Kristuse sündi.
Vana Testamendi raamatud on kanoniseerinud Suur Sanhedrin ja need on pühad judaismile, kristlusele ja islamile. Need jagunevad seaduseks (Toora), prohvetiteks (Neviin) ja Pühakirjaks (Ktuvim).
Kristlased peavad kogu Vana Testamenti inimkonna ettevalmistamiseks Jeesuse Kristuse tulekuks, ehkki judaistid pole Uut Testamenti oma usu kanooniks võtnud. Kõik Uue Testamendi pühakirja 27 raamatut on pühendatud Kristuse elule ja surmale.
Raamatud, millel moodne kristlus põhineb, kirjutati 40–100 pärast Kristuse sündi. Nende autorlus omistatakse apostlitele, sest selliseid inspireeritud lugusid said kirjutada ainult Kristusele lähedased inimesed.
Uues Testamendis on neli evangeeliumi, 21 apostellik kiri ja Apokalüpsis, teoloog Johannese ilmutusraamat. Kõik Uue Testamendi käsikirjad jõudsid tänapäeva inimkonda vanakreeka keeles.
Uus Testament kinnitati selle praeguses versioonis, st kanoniseeriti meie ajastu 200 kuni 419 aasta kristlike kirikute oikumeenilistes nõukogudes. Uue Testamendi kaasaegsed tekstid tõlkisid slaavi keelde võrdsed apostlid Cyril ja Methodius ning õigeusu jumalateenistusi loeti kirikuslaavi keeles.
