Poltava lahing on üks Põhjasõja üliolulisi lahinguid. See leidis aset 27. juunil (Julia kalendri järgi) 1709. aastal Poltava linnast mõne kilomeetri kaugusel. Lahinguväljal kohtusid Peeter I juhitud Vene armee ja Charles XII juhitud Rootsi armee.
Pärast 1918. aastal üleminekut "uuele stiilile" tekkis segadus paljude kuupäevadega, sealhulgas Poltava lahingu päevaga. Aastatel 1918–1990 usuti, et see leidis aset 8. juulil. Mitmete vahepeal dateeritud ajalooliste allikate kohaselt toimus Poltava lahing aga võõra Sampsoniuse mälestuspäeval, see tähendab 10. juulil. Ta oli selle lahingu kaitsepühak. Hiljem ehitati pühaku auks kirik, mis seisis tänapäevani. Seetõttu on õigem pidada kuupäeva 10. juulit 1709 Vene armee võidu päevaks Poltava lähedal rootslaste üle.
XVII sajandi lõpul oli Rootsi võim üks peamisi sõjalisi jõude Euroopas. Kuid noor kuningas jätkas oma armee võimu ülesehitamist, sõlmis liidu Inglismaa, Prantsusmaa ja Hollandiga, kindlustades sellega oma toetuse sõja korral.
Paljude riikide valitsejatele ei meeldinud Rootsi domineerimine Läänemerel. Kardes naise agressiivsust ja plaanides varjata rootslasi võimu alt Baltimaades, moodustasid Saksimaa, Taani-Norra kuningriik ja Venemaa Põhjaliidu, mis kuulutas Rootsi võimule sõja 1700. aastal. Pärast mitmeid lüüasaamisi see koalitsioon siiski lagunes.
Võitnud Narva lähedal, kus Vene armee kandis suuri kaotusi ja alistus, otsustab Charles XII vallutada Venemaa. Tema väed piirasid 1709. aasta kevadel Poltava, et täiendada oma sätteid ja avada tee rünnakule Moskva vastu. Kuid linna garnisoni kangelaslik kaitsmine Ukraina kasakate ja ratsavägi A.D toetusel. Rootslased pidasid Menšikovi kinni ja võimaldasid Vene armeel valmistuda otsustavaks lahinguks.
Väärib märkimist, et vaatamata Mazepa reetmisele oli Rootsi vägede arv venelaste arvult madalam. Kuid ei see asjaolu ega laskemoona ja toidu puudumine sundinud Charles XII oma plaanidest loobuma.
26. juunil käskis Peeter I ehitada kuus horisontaalset redoubti. Ja käskis hiljem ehitada veel neli, risti esimesega. Kaks neist polnud veel lõpule jõudnud, kui rootslased 27. juuni koidikul alustasid rünnakut. Mõni tund hiljem viskas ratsaväe vanemard Menšikov Rootsi ratsaväe tagasi. Kuid venelased kaotasid endiselt kaks oma kindlust. Peeter I käskis ratsaväel taanduda üle redoubide. Taganemistegevuse tõttu langesid rootslased suurtükiväe risttule alla. Lahingute ajal lõigati mitu Rootsi jalaväe ja ratsaväe eskadrilli pataljoni omadest maha ja vallutati Polštatsi metsa Menshikovi ratsavägi.
Lahingu teine etapp oli peajõudude võitlus. Peeter ehitas oma armee kahes reas ja Rootsi jalavägi rivistus vastas. Pärast püssist lahingut oli aeg käed-küljest võitluseks. Peagi algas rootslaste taganemine, muutudes tormiks. Kuningas Charles XII ja reetur Mazepa suutsid põgeneda ning ülejäänud armee alistus.
Poltava lahing õõnestas Rootsi sõjalist võimu, määras kindlaks Põhjasõja tulemuse ja mõjutas Venemaa sõjaliste asjade arengut.
