Kristlikus traditsioonis peetakse peamiseks raamatuks Piiblit. See koosneb kahest osast - Vanast ja Uuest Testamendist. Õigeuskuses nimetatakse piiblit pühaks pühaks. Uus Testament pole üks raamat, vaid pühade apostlite mitme ajaloolise ja moraalse teose kogum.
Uue Testamendi raamatute kaanon sisaldab 27 teost, mille autorsus omistatakse pühadele apostlitele. Uus Testament algab nelja evangeeliumiga. Pühad apostlid Mark, Matteus, Luukas ja Johannes kirjutasid evangeeliume. Need raamatud räägivad Jeesuse Kristuse maisest elust, räägivad tema sünnist, avalikust teenimisest, imedest, surmast, ülestõusmisest ja taevasse tõusmisest. Evangeeliumi tõlge tähendab "häid uudiseid". Raamatud kuulutavad tavalist inimlikku päästmist, mille Kristus saavutas.
Järgmine Uue Testamendi raamat on pühade apostlite teod. Autor on evangelist Luukas. See raamat on ajalooline. Ta räägib lugejale apostlite tegemistest, nende jutlustamisest, imedest, aga ka pühade apostlite misjonitegudest.
Uue Testamendi kaanonis on kristlastele seitse apostlite lepitavat epistlit. Pühakud James ja Juudas kirjutasid kumbki ühe kirja, Peetrus kaks ja Teoloog Johannes kirjutas kolm lepituskirja. Raamatud pakuvad kristlastele nõuandeid ja juhiseid kristliku elu põhireeglite kohta.
Lisaks kirjadele on teateid ka üksikutele kristlikele kirikutele. Pühale apostel Paulusele krediteeritakse 14 teost, mis selgitavad kristliku õpetuse ja eetika põhitõdesid. Kaasaegses teaduses võib aga apostel Pauluse teatud kirjaosade autorlus vaidlustada. Näiteks arvatakse, et heebrealastele kirja kirjutas teine inimene.
Uue Testamendi viimane raamat on Evangelisti Johannese ilmutus. Seda tööd on kõige raskem mõista ja tõlgendada. See räägib maailma lõpust, Antikristuse ilmumisest ja Kristuse teisest tulekust. Autor kasutab palju pilte, mida on raske tajuda.
