Keskaegsete rüütlite elu ja saavutused on kaetud legendidega. Romaanides ja ajaloolistes filmides sooritavad soomussõdalased oma südamega daami nimel arvukalt rännakuid või osalevad veristel lahingutel oma isanda poolel. Ja mis oli keskaegse rüütli traditsiooniline elu?
Kasutusjuhend
1
Iga rüütel püüdis elada oma lossis. Kõik ei saanud sellist ehitist endale lubada, kuna lossi ehitamine nõudis märkimisväärseid rahalisi vahendeid ja võimalusi. Tavaliselt kuulusid lossid neile rüütlitele, kes olid üllast päritolu või said oma isanda teenimisel rikkaks. Vähem jõukad keskaegsed sõdalased elasid tagasihoidlikel mõisatel lootuses rikkaks saada.
2
Traditsiooniliselt ehitati lossid kõige mugavamatesse kohtadesse, mille lähenemisi kaitsid looduslike tõkete ja võimsate müüridega vaenlaste äkiliste rünnakute eest. Elutuppa sisenemiseks tuli minna läbi värava ja ronida järskudest kivitreppidest. Lossi viiv trepp oli korraldatud üsna kavalalt.
3
Kõige sagedamini olid lukkude trepid spiraalsed ja keeratud vasakult paremale üles. Fakt on see, et lossid ehitati, võttes arvesse vaenlase võimalikku rünnakut. Sellisel redelil ronides ja paremas käes mõõka käes hoides oli vaenlane rünnakuks ebamugavas asendis. Sageli vaheldusid kivitrepid puust, mille eemaldamisel oli võimalik treppides teha keerukaid tühimikke.
4
Rüütlilinnuse peamine tuba oli esik. Selles peeti pidusid ja esinesid külalisnäitlejad. Esikus valitses hämarus, kuna väikesed aknad olid kaitstud metallvarrastega. Aknaavad kaeti pulli mulli lõuenditega. Klaas keskajal oli liiga kallis; nad said kiidelda ainult kõige rikkamate isandate, hertsogite ja kuningate palees.
5
Rüütlilinnuse toad olid valgustatud tõrvikutega. Need olid kinni seintes asuvates spetsiaalsetes nagid või rõngastes. Täiendava valgustuse andis kamin, milles hõõgusid suured palgid ja terved puutükid. Lossiruumides oli peaaegu alati püsiv põlemis-, tahma- ja suitsulõhn.
6
Rahu ajal oli rüütlilinnuse elanike elu üsna üksluine, igav ja eraldatud. Lossiomanik tegeles jahindusega, tegeles võitluskunstidega, jälgis, kuidas sulased majapidamist juhtisid, ja paremal juhul võttis ta vastu külalisrändureid: lendlevaid munki, minstreleid, kaupmehi. Ainult suurte pidustuste, rüütliturniiride või pulmaürituste päevadel täitis loss lossi arvukalt külalisi, kes olid kogunenud kogu rajoonist. Selliseid sündmusi oodati alati kannatamatult ja need andsid rüütlitele mitte vähem rõõmu kui sõdades osalemine.
