NATO, mida muidu nimetatakse Põhja-Atlandi allianssiks, on riike ühendav organisatsioon, mis põhineb ühistel sõjalistel ja poliitilistel huvidel. Sellega liitumiseks peab iga riigi valitsus järgima teatavat juriidilist protseduuri.
Kasutusjuhend
1
Võtke ühendust NATO Nõukoguga, et kaasata oma riik sellesse organisatsiooni. Eelstaadiumiks on sõjaline koostöö, näiteks ühisõppuste läbiviimine.
2
Teie avalduse kinnitamisel kirjutage alla NATO liikmelisuse tegevuskavale (MAP). See koostatakse iga riigi jaoks eraldi, kuid see sisaldab mitmeid standardseid eeltingimusi. Nende hulka kuulub mitmesuguste territoriaalsete vaidluste lahendamine naaberriikidega. Samuti peaks relvajõudude juhtimis- ja kontrollisüsteem muutuma avatumaks ja demokraatlikumaks. Selleks peaks kaitseministri ametit pidama tsiviilispetsialist. Ja edukaks koostööks alliansi jõududega peab NATO-ga liitunud riigi armee vastama kaasaegsetele väljaõppestandarditele ning omama ka tänapäevaseid relvi.
3
Kui riigi territooriumil on mõne teise riigi sõjaväeüksused, otsustage nende väljaviimine. Seda nõuab ka NATO, kuna selle organisatsiooniga liitumisel ei peaks riik enam sõjaliselt aitama ja lootma riikidele, mis asuvad väljaspool Põhja-Atlandi blokki.
4
Kui kõik lepingu tingimused on täidetud, saatke selle kohta NATO Nõukogule kiri. Pärast seda peab organisatsioon ratifitseerima lepingu teie riigi alliansi liikmeks saamise kohta. Kui läbirääkimiste tulemus on edukas, edastage vajalikud dokumendid oma riigikogule. Pärast dokumendi jõustumise kinnitamist peab selle allkirjastama riigipea - president või mõnel juhul ka monarh. Nende meetmete elluviimisega saab riigist ametlikult NATO liige, saades sellest mitmesuguseid välispoliitilisi tulemusi. Siiski tuleb olla valmis selleks, et sellisesse organisatsiooni kuulumine seab riigile ka piirangud, eriti partnerriikide otsimisel poliitiliselt areenilt.
