Portreedes kujutatakse Puškinit ilusa välimuse ning sirge ja õhukese ninaga kena mehena. Kaasaegsete ütlustest on teada, et tema välimuses säilivad mitte nii kauge, tumedanahase esivanema omadused, millel on kõik negroidide rassi omadused: lai nina, tumedad silmad, lokkis juuksed.
Kasutusjuhend
1
Puškini kujutavatel maalilistel maalidel on mitu ja need on detailselt üsna erinevad. On teada, et nende aegade maalikunstnikud ei olnud liialt valmis reaalsust võimalikult otsesel ja vahetul viisil edasi andma, vastupidi, peeti heade kommete reegliks inimese kujutamist tema iseärasusi kaunistades. Puškini aadli välimuse andmine, pakkudes talle neid omadusi, mida peeti kõige ilusamaks, oli täiesti normaalne. Seetõttu võite alustuseks proovida kuulata, mida luuletaja ise enda kohta ütles ja kuidas tema sõbrad ja tuttavad teda kirjeldasid.
2
Puškin lõi prantsuse keeles luuletuse, milles kirjeldas oma välimust. See ütleb, et teda ei saa võrrelda kasvu kõige põnevamaga. Järelikult oli Puškin keskmise pikkusega mees. Edasi kirjeldab luuletaja värsket jume, pruune juukseid ja lokke peas. Siis ütleb ta, et ta on tõeline ahvi nägu. Ilmselt ei pidanud Aleksander Sergejevitš end asjalikuks, vaid võrdles lihtsalt oma nägu ahviga.
3
Puškini lütseumis ütlesid nad, et ta oli „segu ahvist tiigriga”. Tõenäoliselt ei pidanud ta silmas mitte ainult oma nägu, vaid ka tema iseloomu ja kombeid ning viha pidalitõbi ja korralagedust. Noore luuletaja vallatu käitumine ja julgus olid tema lütseumisõprade poolt palavalt armastatud. Sarnane võrdlus ahvi ja tiigriga viib marssal Kutuzovi lapselapse, ta kirjutab, et luuletaja on pärit Aafrika esivanematest ja et tema silmis on piisavalt mustust, neis on säilinud midagi metsikut. Kuid siis kirjutab ta ka, et Puškin sädeleb oma mõtteis ja temaga on nii huvitav vestelda, et temaga rääkides võite unustada kõik, mis tal välimusest puudu on.
4
Paljud kaasaegsed märkisid Puškini kohta käivates mälestustes ja mälestustes, et ta näoilmed olid elavad ning ta nägu säras ta mõistuse ja mõningase lapseliku elavusest. Luuletajaga vesteldes olid inimesed temast lummatud ja sageli tundus ta neile nägusana mitte seetõttu, et tal oleks tõesti uskumatult atraktiivne välimus, vaid seetõttu, et ta oli hämmastav inimene, kes võis oma isiklike omadustega kedagi võluda.
5
Puškin ise kirjutas, et tema portree polnud kirjutatud, mis annaks edasi tema iseloomu ja sisemaailma. Ta kirjutab sellest isegi romaanis "Jevgeni Onegin", et loodab sellise portree ilmumist, mille abil on teda tulevikus võimalik ära tunda. Irooniaga kirjutab Puškin, et ignoramused saavad tema portree vaadates öelda “see oli luuletaja!”.
6
Puškini kuulsamaid portreesid on kolm. Esimese kirjutas kunstnik J. Vivien 1826. aastal, selle tellis luuletaja ise. Teise portree 1826. aastal maalis vene kunstnik V.A. Tropinini ja kolmanda kirjutas 1987. aastal Kiprensky. Vaatamata nende vahelisele väikesele ajaerinevusele on kõik portreed täiesti erinevad, nad kujutavad kolme erinevat inimest. Just nende põhjal saab otsustada, kuidas tolle aja ebatäpsed portreed välimuse näitasid. Iga kunstnik püüdis rõhutada midagi tema arvates kõige olulisemat. Üks üritas edastada lapselikku näoilmet, teine kurb ja sügav pilk ning kolmas vallatu silmis säras. Kuid mitte ükski Puškini portree ei räägi temast rohkem kui tema teosed.
