XVIII sajand oli pöördepunktiks Venemaa ajaloos. 17. sajandi lõpus oli Venemaa Euroopa suurriikide jaoks kauge ja väheoluline riik maailma kõige servas. Tal polnud poliitilist kaalu, ligipääsu merele ja ta ei nõudnud juhtivat rolli maailmapoliitikas. Järgmise sajandi lõpuks on olukord Euroopa poliitilisel areenil dramaatiliselt muutunud.
Kaheksateistkümnes sajand hõlmab Peeter I valitsemisaega, palee-riigipöörde ajastut ja Katariina II kuldaega. Sellised sisepoliitilised tõusud ja mõõnad põhjustasid selle sotsiaal- ja välispoliitilise arengu ebaühtlust, kuid selle üldine suund püsis kooskõlas Peeter Suure reformidega.
Selle perioodi sise- ja välispoliitikat on keeruline lahutada. Peeter I plaanis luua kaubavahetus Euroopa riikidega, selleks oli vajalik juurdepääs merele. Nii algas 1700. aastal sõda Rootsiga. See lõppes alles 1721. aastal pärast rahu allkirjastamist Nishtadti linnas, et Venemaa pääses Läänemerele. Kuid isegi sõja ajal sai selgeks, et riigi tööstuslik areng ei võimalda ulatuslikke Euroopa sõdu. Selleks on vaja relvi, relvi, laevu ja haritud personali. Sõda nõudis tehaste, laevade ehitamist ja haridusasutuste avamist. Sajandi keskpaigaks oli Venemaal tegutsenud 75 metallurgiatehast, mis varustasid riiki vajaliku malmi ja saatsid metalli ekspordiks. Ilmus lahingu- ja kaubalaevastik ning tänu mitmetele avatud tehnikaülikoolidele ka oma sõjaväelased.
Riigi sama arenguliini jätkas Katariina II. Pärast verist sõda 1768-1774 Venemaa eemaldas Ottomani impeeriumi Mustalt merest ja pääses Musta mere äärde. Pärast Poola jagamist sisenesid Vene impeeriumisse Parempoolse Ukraina ja Valgevene maad. Selle tulemusel suurenes kaubavahetuse käive mitu korda, suurenes manufaktuuride arv ja ilmusid uued tootmisharud. Nii sai 18. sajandi lõpuks põhjapoolsest kaugest tähtsusetust riigist impeerium, mis mängis tolle aja rahvusvahelise poliitika ühte juhtivat rolli.
Peeter Suure ja Katariina II laiaulatuslikke reforme toetas riigi vana aadel vähe. Trooni ja keiserliku võimu tugevdamiseks hakkas Peeter I usaldama sõjaväe mõisaid, jagades teenimiseks maad. Nii ilmus aadel ja hakkas tugevnema. XVIII sajandi esimesel veerandil jagati aadel isiklikuks ja pärilikuks. Kõik selle pärandvara isikud olid kohustatud teenima. Aja jooksul laienesid aadliõigused üha enam. Maad ja tiitleid hakati pärima ning sajandi lõpus lakkas teenimine kohustuslikust. Aadelkonna õiguste laiendamine tõi kaasa talupoegade orjastamise ja rahva mitmed ulatuslikud mässud.
Selle sajandi teine tunnusjoon on avaliku elu sekulariseerumine. Peeter I kaotas patriarhaadi ja rajas püha sinodi ning Katariina II otsustas konfiskeerida kirikumaad. Kirikureform oli Venemaa ajaloo absolutistliku perioodi algus. 18. sajandi lõpupoole asus Voltaire'i ja Dideroti ideede mõjul riigis valgustunud absolutism. Venemaal hakkab arenema ilmalik kultuur, ilmunud on teater, Fonvizin kirjutab oma komöödiad, skulptuur ja tseremoniaalne portree ilmuvad kujutavasse kunsti.
Sellel sajandil on riik valinud Euroopa riikidele järele jõudmise tee, võttes neilt selle, mis neile meeldib. See arenguliin mõjutas ühiskonna teadvust, kultuuri, teaduste ja sotsiaalse mõtte arengut.
