Kasakaid nimetatakse subetnodeks. Kui võrrelda seda mõistet sõnaga "subkultuur", saab selgeks, et kasakad tekkisid mingis etnilises rühmas. Ajalugu ütleb, et kasakad tekkisid Lõuna-Venemaa ja Ukraina etniliste rühmade ristumiskohas ning sõna "kasakas" tähendus tähendab "vaba".
![Image Image](https://images.culturehatti.com/img/kultura-i-obshestvo/01/kak-i-v-chem-proyavlyaetsya-duh-kazachestva.jpg)
Mõnedest murretest tõlgituna tähendab sõna "kasak" "valvurit, kaitsjat".
Kasakate ajalugu
Kasakad on oma pärandi üle väga uhked, nad on korduvalt üritanud tutvustada "kasakate" rahvust, kuid tänase päevani pole see idee teostunud.
Samal ajal on kasakad väljasaadetud, pagendatud. See tähendab, et inimesed, kelle maaomanikud ära sõidutasid, ei saanud neid toita. Enamasti olid nad talutöölised - pärisorjad. Paguluses jäid nende inimeste seas ellu kõige tugevamad ja julgemad. Aja jooksul hiilisid nad nn jõugudesse ja üritasid luua ühist majandust. Kuna aeg 1601–1603 oli ebamäärane ja ohtlik, soetasid jõugud relvad, asusid elama koos ja kaitsesid koos oma asundust. Rahuajal tegelesid nad talupoegade tööga, kalapüügiga, karjakasvatusega, jahindusega, toidu teenimisega.
Nad asusid elama peamiselt Dnepri, Doni ja Volga lähedusse ning mereranda. Järk-järgult laienesid asulad, muutudes väikeste riikidena, kes suutsid end kaitsta. Noortele lastele õpetati sõjaväelist käsitööd, nii et asula kaitsmise oskused anti edasi isalt pojale. Nende kohtade elanikkond kasvas ja neid hakati kutsuma kasakate väeosadeks koos kõigi neile iseloomulike märkidega: hierarhia, distsipliin, vastastikune vastutus.
Need olid vabad inimesed, kes ei töötanud maaomanike heaks - kui nad soovisid, palgati nad lepingu alusel ja nad võisid lahkuda ja tulla igal ajal, kui soovisid.
Järk-järgult ilmusid eraldi kasakate väed: Zaporizhzhya jagu, Siberi kasakate armee, Tersk, Yaitsk, Ural ja teised. 17. sajandil kutsuti kasakad kui riigi lõunapiiride tugevad sõdurid ja kaitsjad avalikku teenistusse ning nad hakkasid saama palka.
Kahekümnenda sajandi alguses moodustati üksteist iseseisvat kasakaspiiri. Asulate inimesed elasid sõjaväeteenistuses: alates kaheksateistkümnendast eluaastast kutsuti noormehed kasakate armeesse teenima ja seda peeti perekonna auks.