Äsja usku tulnud ja jumalateenistustel käima hakanud inimesel tekib alati küsimus: kas ta teeb õigesti, kas ta tajub õigesti tema ümber toimuvat.
Kirikus käima hakanud inimene peaks endale ise aru andma, et kui ta läheb templisse, kohtub ta ise Jumalaga. See on esimene ja kõige olulisem tingimus. Kiriku ühine palve ei lase mõtetel hajuda ja kirikulaulud häälestavad hinge sobival viisil.
Enne jumalateenistust on soovitatav veeta aega vaikuses ja palves. Tempel on Jumala koda. Selle põhjal peaks kirikus käimine olema aupaklik.
Iga õigeusu kristlane peab osalema pühapäevastel ja pühadeteenistustel. Kummardamisest peaks püüdma aru saada. Kõik tekkivad küsimused ja kahtlused tuleks lahendada koos preestriga.
Riietus templis külastades peaks olema puhas ja korras. Naistele sobivad riided, mis sobivad nende sooga, st kleidid ja seelikud, mis pole liiga avatud ega pingul. Soovitav on teha ilma kosmeetikata. Naisel templis peaks pea olema kaetud (1Kr 11, 13). Mees peaks olema kirikus ilma peakatteta (1Kr 11, 4). Puhastamise perioodil naine ei saa templis käia.
Templisse sisenedes tasub jätta kõik igapäevased hoolitsused. Teenistuses ei pea te pöörduma, müra tegema, rääkima, segades inimesi palvest. Mehed seisavad kiriku iidse traditsiooni kohaselt templi paremal küljel, naised vasakul.
Teenistuses peate süvenema palvetesse, laulda ja lugeda. Kui jumalateenistus on kadunud, soovitavad preestrid iseenda eest palvetada: "Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu peale patuse pärast." Te ei tohi templist lahkuda enne jumalateenistuse lõppu.
Ja ärge arvake, et küünal on Jumalale altkäemaks. “Jumala ohver on murtud vaim” (Laulud 50, 19). Küünla asetamisega võrreldab inimene end pehme vahaga, soovides muutuda samaväärseks Kristuse tahtega ja kutsub Jumalat süütama südamesse usu valguse.
Mida rohkem inimene kirikus käib, seda vähem küsimusi jääb, kõik langeb oma kohale. Alati tasub meeles pidada sv-i sõnu. Kuningas Taavet: “Ma sisenen teie majja teie halastuse paljususe järgi” (Laul 5, 8), see tähendab, et inimene siseneb templisse Jumala armu, mitte tema tahte järgi. Ja svt. John Chrysostom kutsub pärast Jumalalt armu saamist üles pakkuma sellist ohverdust: „Ma kummardan teie püha templi ees teie hirmus” (Laulud 5, 8) - mitte nagu paljud jumalateenistujad, kes kraapivad, haigutavad, pilkavad, kuid hirmu ja kartusega. See, kes sel viisil palvetab, lamab kogu kurjuse, lepib kogu voorusega, saavutab Jumala armu.
