Verbid on kõne eriline osa. Ehkki tegusõnu seostatakse tavaliselt toimingu väljendusega, on nende funktsioonid keeles palju mitmetahulisemad. Kirjanikud kasutavad sageli verbe kujutatud sündmuste taaselustamiseks. Näiteks iiri kirjaniku Elizabeth Boweni romaani “Päevakuumus” peamine sensatsioon on sõja ajal valitsev kaos. Üks lõik väärib erilist tähelepanu. Millist rolli mängivad siin predikaatverbid? Kuidas need aitavad pilti taaselustada?
Teil on vaja
Katkend päevakuumusest: Üle pea oli vaenlase lennuk lohistanud, trummeldas aeglaselt ringi ööbasseinis, joonistades püssipaugusid - ninna pannes, peatades, keerates, lummatud oma kavatsuse koha pealt. "
Kasutusjuhend
1
Samal ajal keelt kokku hoides ja tegelaste sisemist olekut edastades kirjutab Bowen: "Üle pea oli vaenlase lennuk lohistanud
Sääst seisneb selles, et kasutatakse mineviku pikka verbaalset pinget, mis annab edasi nii olevikku kui minevikku - toimingut, mis teostatakse praegusesse hetke. Tundus, et kangelased olid just kuulnud vaenlase lennukit ja ometi keerles see pikka aega nende pea kohal. See, et nad teda varem ei kahtlustanud, lisab nende teadlikkusele õudust. Ja muidugi vihjab verb ise (lohistama) sõjaliste operatsioonidega kaasnevale kurnavale, kurnavale seisundile.
2
"… trummib aeglaselt öösel basseinis ringi.."
Mootorimüra võrdlemine trummimänguga ja samal ajal kaladega, mis tekitavad trumli kõlale sarnast müra, kutsub esile ohutunde, väsimatuse, kuid samal ajal letargilise. Metafoorilisel tasandil muudab verb lennuki öises tiigis ujuvaks kalaks. Nii et tegusõna kaudu toimub personifikatsioon, kuid mitte ilma asjaolude osaluseta, mis aitavad öö seostada tiigi ja lennuki kaladega. Ilma selle öise tiigita oleks lennuk jäänud trummimootoriks.
3
"… püssipaugude koostamine,.."
Veergude lohistamine, trummimine, joonistamine ühendab lauses kolm esimest käänet. Sellele lisandub onomatopoeia eriefekt, mis edastatakse korrates tähekombinatsiooni dr. Eesti keeles on sõna drip-drop, mis tähendab tilkuva vee häält. Kujutatud pilti arvestades võime ette kujutada, et taevas on kalatiik, tihk tilgub sealt vett. On selge, et see pole objektiivne reaalsus, vaid piltide poolt edastatud sisemine olek. Seejärel ilmub lennuki müra, siis see kaob, mõjub närvidele nagu tilkuv vesi.
See juhtub ikka veel ammu teostatud aja jooksul, sundides lugejat kuskil õhus hõljuma, luues samas võimsa ja raske tausta. Lennuk meelitab suurtükiväe kahjusid ja taeva ja maa vahel on küll ühendus, kuid inimesega veel mitte.
4
"… nööpimine, peatamine, pööramine.."
Ja jälle edastab tegevuse mittetäielikkust sama verb pingestatult ja lennuk jätkab liikumist. Ja nüüd on verbid lauses üksteise järel, enne seda avas iga verb aga terve rea sõltuvaid sõnu. See verbide-prediktorite lähedus täidab millegi ohtliku ja kohutava ootuse õhkkonna.
5
"… lummatud kavatsusest."
Lõpuks lõpeb tegusõnade ja neist sõltuvate sõnade loendamine, kuid tegevus sellega ei lõppe. Vaimustatud pole siin enam käibe sees verbipredikaat, vaid osaline. Oma jälitamisest šokeeritud, uudishimulik, peatunud ja ümber pööratud kalatasand mõjub lugejale nagu muusika põnevusfilmis hetkel, kui juhtub midagi parandamatut.
Verbid loovad selle teksti selles pinges, lisades samas piltidele erimõõtme.
