Iga inimene, kes soovib elus edu saavutada, peab tegema märkimisväärseid pingutusi. Zoe Kaydanovskaya jaoks sai see reegel peamiseks. Ta ei nautinud eeliseid, mis tal pärast sündi olid.
Starditingimused
Zyaya Aleksandrovna Kaydanovskaya sündis 5. novembril 1976 tähtvereliste peres. Vanemad elasid pealinnas. Nende nimed - Evgenia Simonova ja Alexander Kaydanovsky - teadsid kogu Nõukogude riiki. Alla nelja-aastane laps kasvas ja arenes soodsates tingimustes. Tüdruk oli ära hellitatud ja hoolitsetud. Kui Zoe oli nelja-aastane, pidi ta kolima vanaema juurde. Ema ja isa otsustasid lahku minna. Paljudel vaatajatel pole aimugi, kuidas nende iidolid elavad, kuidas nad skandaali panevad ja isegi vastastikust kraapimist korraldavad.
Vanemate vastutustundetu käitumine mõjutab alati nende laste saatust. Vanaema juures elades ei teadnud Zoya ühtegi keeldumist. Samal ajal oli tüdruk harjunud töö ja täpsusega. Tulevane näitlejanna hakkas juba varases nooruses õppima inglise keelt ja õppima klaverimängu tehnikat. Koolis õppis Kaydanovskaya kuidagi. Keskkoolis jäin tihti tundidest mööda ja veetsin aega "kuldsete" noorte ringis. Meelelahutus oli tavaline - sigaretid, alkohol, seks. Kui poole leinaga sai Zoya kätte küpsustunnistuse, ta oli seotud kuulsa GITIS-iga näitlemis- ja lavastamisosakonnas.
Tee elukutse juurde
Juba ülikoolis hakkas Kadanovskaja tegutsema filmides. Töö esimese rolliga filmis "Feofania, surma kujutav" tõi talle teatava kogemuse. Edaspidi töötas Zoya pikka aega režissööri Andrei Eshpai juures, kes oli tema kasuisa. Näitlejanna kinokarjäär arenes edukalt. Pärast telesarja "Arbati lasted" ilmumist sai Kaydanovskaya tõeliselt kuulsaks. Siis tuli ajalooline film "Ivan kohutav", milles ta mängis ühte peaosa.
Spetsiaalse hariduse saanud näitlejanna tuli teenistusse Estrada teatris. Teatrilooming vaimustas Kaydanovskajat. Talle tutvustati kohe repertuaarietendusi "Vanya ja krokodill", "Elu läheb paremaks" jt. Mõne aja pärast kolis Zoe Majakovski teatrisse. Ja sellel laval polnud näitlejannal seisakuid. Igas lavastuses esindas ta visuaalselt ja veenvalt oma karakterit, mis jäi publiku mällu.
