Saksa arst, kes tegi Teise maailmasõja ajal Auschwitzi koonduslaagri vangidega meditsiinilisi katseid. Mengele tegeles laagrisse saabunud vangide valimisega isiklikult, korraldas vangidega kriminaalseid katseid. Selle ohvrid olid kümned tuhanded inimesed.
Lapsepõlv ja noorus
Kurikuulus Josef Mengele sündis 16. märtsil 1911 Gunzburgis, Ulmi lähedal Saksamaal. Tema isa Karl Mengele oli põllutöömasinate tootja ja ema Walburga Hapfaue oli koduperenaine.
Ta oli esmasündinud Karli peres, hiljem olid tal veel kaks venda Karl ja Alois.
Pärast keskkooli lõpetamist 1930. aasta aprillis astub ta Frankfurdi Goethe ülikooli arstiteaduskonda.
1935. aastal omandas Joseph Müncheni ülikoolis füüsilise antropoloogia doktorikraadi.
Karjäär
Jaanuaris 1937 sai Joseph Mengele töökoha päriliku bioloogia ja rassilise hügieeni instituudis Frankfurdis. Temast saab dr Otmar von Werscheri assistent, kes sai tänu kaksikute õpingutele ülemaailmse kuulsuse.
1937. aastal astus ta natside parteisse. Ja juba 1938. aastal sai ta arstikraadi ning asus samal aastal SS-i ridadesse.
1940. aastal arvati ta sõjaväkke ja saadeti Waffen-SSi meditsiiniteenistusse. 1940. aasta suvel töötas ta RHSA või Rasse und Siedlungshauptamti meditsiinieksperdina nende "Immigratsiooni keskametis", mis asub Poseni kirdes (täna Poznanis, Poolas).
Hiljem läheb ta idarindele Wikingi diviisi koosseisus meditsiiniametnikuna.
Ta sai lahingus haavata ja naasis 1943. aasta jaanuaris Saksamaale, et astuda antropoloogia, inimgeneetika ja eugeenika instituuti.
Aprillis 1943 sai ta SS-i kapteni auastme.
Esmakordselt astus ta Auschwitzi 30. mail 1943, kui ta määrati SS-kapteni garnisoniarsti dr Eduard Wirtsi abiarstiks.
Novembris 1943 sai temast Auschwitz II ehk Birkenau laagri peaarst.
Tema kohus oli filtreerida äsja saabunud sõjavange. Mõni saatis ta kohe gaasikambrisse, teised läksid töökodudesse, et jätkata rasket tööd.
Selles ametis jätkab ta koletuid meditsiinilisi eksperimente kaksikutega, enamasti juutide ja mustlaste kodakondsusega.
Laagrisse pääsenud kõrge kvalifikatsiooniga arstidest said sageli tema assistendid. Surmaohus olid nad sunnitud Mengele abistama. Ilmekas näide on dr Miklos Nisli, kes oli oma katsetes tapja arsti abistaja. See mees rääkis oma elust koonduslaagris oma memuaarides Auschwitz: Arsti memuaarid, mis ilmus 1946. aastal ungari keeles.
Mengele lootis kaitsta veel ühte doktoriväitekirja, et hiljem juhtida Saksamaa ülikooli meditsiiniosakonda, kuid Natsi-Saksamaa lüüasaamine takistas tema plaanide elluviimist.
Elu pärast sõda
Ta põgenes Auschwitzis 17. jaanuaril 1945, kui Nõukogude väed olid juba väga lähedal.
Joseph veetis mitu nädalat Gross-Roseni koonduslaagris ja pärast evakueerimist põgenes ta läände.
USA väed arreteerisid Mengele, kuid ta vabastati kiiresti, sest paberites tekkinud segaduse tõttu ei tuvastatud teda sõjakurjategijana.
1945. aasta suvest kuni 1949. aasta kevadeni töötas ta rahulikult Rosenheimi talus.
1949 emigreerus Joseph Lõuna-Ameerikasse ja asus elama Buenos Airese äärelinna.
1959. aastal andis Saksamaa valitsus välja vahistamismääruse.
Mengele oli sunnitud kolima Paraguaysse ja seejärel Brasiiliasse, kui sai teada, et Adolf Eichmann arreteeriti ja viidi Iisraeli.
Surm
Oma ülejäänud elu veetis São Paulo lähedal villas, kuni uppus 7. veebruaril 1979 Bertioga kuurordis ujudes.
Ta maeti São Paulo kalmistule varjunime Wolfgang Gerhard all.
Saksa politsei ekspresseeris keha 1985. aastal ja viis pärast kohtuekspertiisi läbi tuvastuse.
1992. aastal tehtud DNA-analüüs kinnitas, et väljapressitud laip kuulus tõesti Joseph Mengele.
